Ideid ja tehnikaid, kuidas tundeid juhtida ja seda oskust arendada, on üha juurde tulnud. Juhtimispsühholoog Mare Porgiga käis emotsionaalsest intelligentsusest rääkimas Erik Samel.
Mida põnevat praegu emotsionaalse intelligentsuse vallas toimub?
Emotsionaalse intelligentsuse (EQ) ehk tundetarkuse teema lõi õitsele 1990. aastatel ja on olnud juba 30 aastat juhtimispsühholoogias auväärsel kohal. Definitsiooni järgi on emotsionaalne intelligentsus enda ja teiste inimeste tunnete juhtimine ja juhtimine tunnete kaudu. Tunnete juhtimise võtete arv on üha suurenenud, see on läinud igapäevaellu ja järjest praktilisemaks. Seega ei ole nii, et 30 aastat on aetud sama juttu või tehtud samu harjutusi.
Ühe suure teemana on lisandunud teadvelolek (mindfulness) ja teised oskused, mis laiendavad inimese sisemist vabadust. Sel hetkel, kui inimene tunnetab, kuidas ta ise saab oma tundeid, mõtteid ja kehalisi aistinguid suunata, muutub ta lahkemaks, endast hoolivamaks iseenda peremeheks. Inimene saab õppida, kuidas ise oma seisundit valida. Eelduseks on aga oma tunnete järjest täpsem taju. Mida täpsemini ta oma seisundeid tajub, seda kergem on tal teha valikuid. Võiks isegi öelda, et tundetarkusesse on aina enam lisandunud nüansseeritum seisundi taju. Suur kummardus teadveloleku tarkustele! Kui õppida pingutuseta jälgima oma seisundit ja vajadusel lülituma ühelt seisundilt teisele, siis see argumenteeritud enesekindlus, mis teadveloleku oskustest tuleb, on võimas. Jääb üle vaid õppida sellest rahulolu ja rõõmu tundma.
Kui õppida pingutuseta jälgima oma seisundit ja vajadusel lülituma ühelt seisundilt teisele, siis see argumenteeritud enesekindlus, mis teadveloleku oskustest tuleb, on võimas.
Üks emotsioonide läbitöötamise võte, mille olen enesejuhtimise harjutustesse sisse viinud, on õppida kuulama, mis tooniga sa iseendaga oma sisekõnes räägid. Mu helesinine unistus on see, et kui juhid suu lahti teevad, siis nad teavad, et kuulates ja muutes oma hääletooni saavad nad muuta õhkkonda soovitud suunas. Tooni kuulamine ja muutmine teadveloleku osana on otsetee iseenda seisundi ja ümbritseva õhkkonna muutmiseni. Kui suudad leida sobiva tooni, mis on näiteks neutraliseeriv, lohutav, rahustav või muul viisil asjalik, siis samal hetkel muutuvad seisund ja õhkkond.
Mind on vaimustanud Chris Voss, üleilmselt kuulus pantvangiläbirääkija, kes soovitab (või õigemini peab oma karmist kogemusest lähtudes kohustuslikuks) õige tooni valikut õhkkonna kujundamisel – see määrabki tihti kriitilise olukorra saatuse. Tooni kasutamine mõjutusvahendina on hea näide tundetarkuse tähendusest – emotsionaalselt läbitöötatud tunnete esitamine mõjutusvahendina võib toimida elupäästjana. Ja see võib kõlada üllatuslikult, aga keerulises olukorras aitab pigem muretu, optimistlik ja kergemeelne toon. Sest nagu on öelnud üks teine imetlusväärne tarkpea: enamik inimese hädasid tuleb sellest, et ta võtab kas iseennast või toimuvat liiga tõsiselt. Teadveloleku mõisteid kasutades – ta ei võta karmlahke vaatleja positsiooni. Lahke igal juhul, karm – nii realistlik, kui võimalik.
Tunnete tähtsust meie elus ei saa vist ülehinnata…
Ei saa. Igasuguseid elufilosoofilisi mõttepause – vahe- ja muid kokkuvõtteid oma elust – teeb inimene just eelkõige tunnete kujul. Kui sa vaatad eluga rahulolu või rahulolematust, siis see koosneb ju tegelikult just kõikvõimalikest tunnetest. Nii hetkeseisundist kui üldhinnangutest elule.
Olengi juba 30 aastat korranud, et tunded juhivad inimeste maailma palju rohkem kui mõistus. Kuidas see täpselt toimub, kuidas õppida arendama oma vaistu ja tajuvigu ära tundma? Kui suur osa on vaistul ning kuidas on vaist ja terve mõistus omavahel seotud? Need kõik on magusad ja üldinimlikud teemad, mille kohta on järjest rohkem tulnud n-ö kasutusjuhendeid. Kui vaatame, milles see tunnete totaalne võim inimese elus seisneb, siis ühelt poolt võib öelda, et tunded on tema seisundis igal hetkel väga kõrge väärtusega – need kas täidavad ta energiaga või mitte. See, kas sul jätkub initsiatiivi ja tahtmist midagi teha, on kõik tunnetega otse seotud.
Minu jaoks on ülimalt suure kaaluga positiivse psühholoogia võidukäik, mis on väga mõistetav inimkonna negatiivse nihke tasakaalustamiseks.
Minu jaoks on ülimalt suure kaaluga positiivse psühholoogia võidukäik, mis on väga mõistetav inimkonna negatiivse nihke tasakaalustamiseks. Negatiivse nihke sisuks on evolutsiooniline ja kultuuriline kallutatus märgata ja reageerida eelkõige sellele, mis on halvasti. Siit tuleb see igapäevane lõputult tüütu ving ja vimm. Kõige võimsam viimase aja näide positiivse psühholoogia rakendamisest on see, mis toimub Ukraina sõjas – Ukraina sõdureid õpetatakse sõdima heatujuliselt, sest nii hirm kui viha on kahjustava mõjuga ja vähendavad võimekust. Minu jaoks on see olnud selle 2022. aasta kõige olulisem uudis, sest õpetan ise rõõmustamisoskusi.
Tundetarkus pressib läbi kõikidest 21. sajandi suurepärastest juhtimistarkustest. Kui räägime näiteks, et vajame inimeste intellektuaalset, emotsionaalset ja sotsiaalset kapitali, siis selles kapitalis on läbiv osa just tundetarkusel. Sellised asjad nagu missioon, visioon ja strateegia – kõik juhtimise pehme poole esindajad – toimivad ainult sel juhul, kui nad haaravad inimesi emotsionaalselt kaasa. Kui emotsionaalset kaasahaaratust pole, siis jäävad missioonid-visioonid tühjaks kõminaks. Pole ka kahtlust, et igat liiki lepingute-kokkulepete puhul määrab nende toimivuse (selle, kas me hakkame koostööd tegema ja mil määral see õnnestub) meie emotsionaalne kontakt. Mis tahes hea leping ei käivitu, kui partnerite vahel pole vastastikust austust ja hoolimist – need on erakordselt vajalikud tundetarkuse ressursid.
Kas tunnete tajumine on nii suur eneseteadvuse osa?
Eneseteadvus on emotsionaalse intelligentsuse põhiosa. See on oma tunnete tajumine ja teadvustamine. Inimesed, kes on oma vastuolulisi ja keerulisi sügavamaid tundeid teadvustanud, samuti need, kes on õppinud oma vaistus olevaid asju kontrollima, on oma elu paremad peremehed. Inimene üldiselt kaldub vaistus olevaid asju kriitikalagedalt usaldama, aga tegelikult on võimalik ja vaja õppida vaistu kontrollima. Näiteks kui sul on värbamisel kellegi suhtes ohutunne, siis tuleks hiljem kindlasti kontrollida, kas see tunne oli õige või sa eksisid. See arendab vaistu, mis kindlasti on tundetarkuse osa. Enesehinnang liigub heal juhul adekvaatsuse suunas – sa kannatad välja oma ebatäiuslikkuse, tead seda ja ei piitsuta ennast kogu aeg mõttetult selle eest.
Eneseteadvuse taset saab mõõta, mis on ju tore võimalus. Üks mõõtmise viise on jälgida neid oskusi, mille abil inimene lahendab keerulisi ja kriitilisi olukordi, aga ka igapäevaseid pisipingeid. Jutt on konfliktilahendus-, veenmis- ja õhkkonna loomise oskustest. Kõigis neis avaldub nii emotsionaalsete kui ka ratsionaalsete argumentide kasutamise võimekus.
Mis on kõige olulisem, kui rääkida teiste inimeste juhtimisest?
Teiste tunnete ja situatsiooni tajumine. Kuna ma tegelengi peamiselt just juhtidega, siis minu jaoks on alati tohutult põnev see, kui erinevalt ja kui suures mahus juhid teiste inimeste tundeid tajuvad. Keegi tajub väga hästi ühe inimese kaupa, keegi saab väga hästi hakkama optimaalse meeskonnaga (8–12 inimest) ja keegi tajub kogu organisatsioonis toimuvat. See viimane tähendab, et kui ta kõnnib mööda koridore ringi, siis ta saab aru, mis kusagil toimub, ja paneb õhkkonna kohta oma tähelepanekud kokku. Kui sa tajud oma organisatsioonis õhkkonda, mikrokliimat ja meeleolu, siis seda nimetatakse organisatsioonitundlikkuseks (ja ka seda saab mõõta).
Näiteks viha, ärevuse, impulsiivsuse ja teiste potentsiaalselt kahjustavate tunnete juhtimise oskus käib kõrge emotsionaalse intelligentsuse juurde nagu ka valikuline avatus ja tunnete tajumise täpsus nii endas kui ka teistes inimestes. Juhi usaldusväärsus sõltub tema oskustest tajuda teist inimest ja konteksti. Hea vaimse ja emotsionaalse tervise tunnus juhi puhul on kindlasti initsiatiiv: kui sa uute võimaluste loomise üle suurte keerukuste ületamisel ise rõõmustad ja tunned väljakutsete tekkimisel põnevust ning erutust (mitte ärevust) ning oled valmis pingutama, et hästi hakkama saada, siis võid ennast südamest ja „peast“ õnnitleda.
Viimase kümne aasta jooksul on üha rohkem teadvustatud seda, et juhid võiksid õppida lahkust nii enda kui teiste suhtes. Anni Kuusik õpetab Kristin Neffi välja töötatud tehnikaid enesehoolivuse ja tänulikkuse arendamiseks – need on vaimse tervise olulised kindlustajad. On imetore fakt, et lahkus on kindlasti kasulik sellele inimesele, kes on lahke, ja tihti võib see olla talle isegi kasulikum kui sellele inimesele, kellele ta seda lahkust väljendab. Psühhoteraapia ja viimastel aastatel ka traumateraapia tarkused on järjest enam sisse sõitnud juhtimispsühholoogiasse: hoolivus, tunnete doseerimine (raskeid tundeid on kergem töödelda talutavate portsjonite kaupa), vastupanu, suutlikkus teise inimesega kontaktis olla, emotsionaalne nakatumine, tunnete projektsioonid… Tundetark ei ole oma tunnete ohver ja ei õigusta oma emotsionaalseid purskeid sellega, et ta on lihtsalt nii emotsionaalne (see on pigem siis tundelollus).
Niipea kui juht saab iseendaga parema ja lahkema kontakti, hakkab ta teiste inimeste tunnete juhtimise kaudu paremini suhteid korraldama. Inimestest hoolimise üks osa on ka see, et lepitakse ebatäiuslikkusega. Hea juht ei ründa, kui töötaja pole oma ülesannet piisavalt hästi täitnud. Ta jääb lahkeks ja lepib kokku, mida edaspidi on vaja teisiti teha. Ka siis, kui see tähendab töölepingu lõpetamist.
Mis on kõige tähtsam juhtimisoskus?
Hetkel tundub, et kõige kokkuvõtlikum ja olulisem on õhkkonna kujundamise oskus. Kindlasti ei tohiks oma halva tujuga inimesi nakatada ja kindlasti mitte hirmutada. Võimukuse juurde käib sageli siiski varjatud ähvardamine või ka karistamisvõimalusele viitamine. Juhid alahindavad mõnigi kord oma emotsionaalset mõju neile, kes neist sõltuvad. Nii näiteks ei pruugi võimukas ja parajasti pahur juht aru saada, et tema korralduste ignoreerimine või talle vastutöötamine on tema enda agressiivsusega seotud vastupanu. Hea oleks, kui ta tunneks ära, millal sobib küünilist nalja teha ja millal peab olema tõsine. Ta peaks ise suutma jälgida õhkkonda, seda kujundama ning kuulama, mis tunded tema hääletoonist ümbritsejatele kostavad. Juhi tundetarkus areneb järjest keerulisemate tundeid arvestavate olukordade lahendamise ja pingutuseta teadveloleku suurenemise kaudu.
Juhi tundetarkus areneb järjest keerulisemate tundeid arvestavate olukordade lahendamise ja pingutuseta teadveloleku suurenemise kaudu.
Kas emotsioonide puudumine võib mingil hetkel olla teatud eeliseks?
Teadveloleku pluss on, et see annab väga palju vabadust, mõnikord ka vabanemist emotsioonidest. Üks vingemaid vabaduse liike on idamaise päritoluga hinnanguvabasus. Just vabasus, mitte vabadus, kui see mõelda isiksuse juurde kuuluvaks. Vabasuse head esindajad on nn superprognoosijad, kes erinevad ekslikest ekspertidest selle poolest, et nad ei ole üheski veendumuses kinni. Nad on võimelised kahtlema asjades ja ei ole entsüklopedistid, kes teavad lihtsalt väga palju fakte. Nad teavad, kuidas otsida fakte ja kuidas kahelda ning, mis on oluline, neile väga meeldib mõelda. Mõtlemine ise ongi neile tasu selle eest, et nad teevad midagi – see on nende jaoks lustlik. Tugev motiiv on neile ka huvitavus. Selgituseks üks jaburavõitu näide: üks juuksekarv peas on vähe ja üks juuksekarv supi sees on palju. Mõlemad hinnangud on emotsionaalsed. Superprognoosija jaoks aga on karv kogu aeg lihtsalt üks ühik – vahet pole, kas pea või supp, neil ei teki siin hinnangut. Nad oskavad asju neutraalselt vaadata, ilma et emotsionaalne halvustamine või heakskiitmine neid segaks. Ükski nähtus ei muutu meie sisemaailmas negatiivseks enne, kui me oleme ise sellele negatiivse hinnangusildi külge riputanud. Kui inimene otsib infot emotsioonide järgi, sest me oleme nii loodud (meie emotsioonid on vanemad kui mõistus, emotsionaalne mälu on meil raku tasemel), siis nendel eriti tarkadel ekspertidel on midagi teisiti. Nimelt ligipääs kogu infole, mis neil on, just hinnangutest sõltumatuse tõttu, hinnanguvabasusest. Emotsioonid ei sega.
Inimkonnal on kaks unistuste tunnet või soovseisundit. Üks on kirg ja teine on suur sügav sisemine rahu. Kumbagi ei saa negatiivsete tunnetega seostada, mõlemad on läbinisti positiivsed. Siin tekib küsimus, kas see suur sügav sisemine rahu on tegelikult neutraalsus ja hinnanguvabasus?
Teadveloleku kaudu on selgelt välja joonistunud vaatleja positsioon, kuigi teadvustamisoskus on olnud juba psühholoogia suurkujude William Jamesi ja Sigmund Freudi meelest inimese arengu parim tulemus. Enda suhtes kõrvaltvaataja positsiooni võtmine – kui sa oled võimeline jälgima, mida sa kriitilises olukorras teed; kuidas sa suunad tundeid, siis on sul eelis valikute tegemisel. Samas pead olema vale valiku puhul valmis kannatama. Sa tead, et võid teha vea, sest sul on vähe infot, aga julged siiski selle otsuse teha, vastutada selle eest, ja kui miski ebaõnnestub, siis sa õpid sellest. Selline hoiak on tegelikult enesearengu mõttes väga kasulik.
Vigadesse ei tasu aga pikalt kinni jääda. Annad endale hinnangu ja siis mõtled, et „kui kaua ma siis nüüd kavatsen siin seda läbi elada“. Sageli on vaja kohe teha ümberlülitus, võtta vastu otsus ja astuda järgmine samm.
Kui inimene oskab teha valikuid iseenda ja teiste seisundit arvestades, siis ta võiks lubada tunda rahulolu ja rõõmu oma heast oskusest või targast otsusest. Eks inimestel tuleb ikka ette sellist negatiivset nihet: me küll ütleme korraks, et „oh, pole viga“ või „jah, jumal tänatud“, aga läheme siis uuesti oma oma negatiivsete teemade juurde tagasi. Tegelikult saaks teha peatuse või pausi selleks, et tunda oma otsusest rahulolu ja rõõmu.