Valentina Palkovs ei ole toitlustust kunagi õppinud ega selles valdkonnas varem töötanud – oma tee restoranimaailma leidis ta, kui nägi rendisilti Toila sadamahoonel. „Töötasin enne lapsehoolduspuhkusele jäämist transpordi alal. Lastega kodus oldud viie aasta jooksul jõudsin palju mõelda, mida edasi teha. Kui nägin, et sadamahoone, kus ma ka ise lapsena vahel söömas käisin, antakse rendile, siis teadsingi kohe, et restorani pidamine on minu uus väljakutse.”
Kui nägin, et sadamahoone, kus ma ka ise lapsena vahel söömas käisin, antakse rendile, siis teadsingi kohe, et restorani pidamine on minu uus väljakutse. Valentina Palkovs
Natalja Vovdenko puutus toitlustusmaailmaga tänu turismitööle kokku ka varem. „Toit kuulub nii vastuvõttude, kohtumiste kui ka ärireiside juurde. Kogesin imelisi toiduelamusi, mida mäletan tänaseni. 2019. aastal hakkasin juhtima Narva Muuseumi restorani Rondeel. Mentorluse kaudu õppisin toitlustusasutuse juhtimise aluseid,” ütleb ta. „Kõige hämmastavamaid tegusid inspireerivad meid tegema just need, kes meisse kõige enam usuvad. Minu jaoks on need sõbrad ja pere. Koos Vova (Vladimir Upeniek, kes on nüüd Valge Kõrvitsa peakokk) ja oma armsate sõpradega avasime kodulinnas Narvas koha, kuhu tahaksime ise ka tulla ja külalisi kutsuda. Valge Kõrvitsa võlu seisneb selles, et siin pole midagi kunstlikku. See on mosaiik meie lapsepõlvemälestustest, kogunenud üleilmsetest gastronoomilistest muljetest ja lemmiklugudest.”
Julgust peab lausa kapaga olema
Toitlustusvaldkond on ebastabiilne ja restoranide-kohvikute edu mõjutavad muu hulgas kogu maailma sündmused. „Viimaste aastate ebakindel ja pidevalt muutuv olukord on sundinud isegi Tallinna kohti uksi sulgema, rääkimata siis Ida-Virumaast, kus rahvast ja raha vähem. Aga mina olen julge ja aktiivne. Olukorras, kus ma peaksin kartma, ma ei karda. Arutasime abikaasaga kõik plussid-miinused läbi ja otsustasime riskida. Mind aitas ja toetas ka vend, kes on kümme aastat pealinnas restoranis töötanud,” räägib Valentina. „Nüüd suvel, kui Toila Mereresto avasime, veetsin siin kogu oma aja – olin rakkes hommikust õhtuni, esimene puhkepäev oli kolm nädalat pärast alustamist. See oli raske aeg nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt, sest mees oli lastega üksi kodus ning uue olukorraga harjumine võttis aega. Aga saime hakkama ja abikaasa teeb juba nalja, et „ah, niikuinii sind järgmine suvi üldse ei näe“. Tundub, et meie kõigi vaev tasus end ära – oleme nomineeritud 2023. aasta uue ettevõtja auhinnale.”
Natalja tunnistab, et aasta tagasi restorani avades oli tal hirm, et petab kõigi nende inimeste ootusi, kes temasse uskusid. „Me ei teadnud ju, kas meile tuleb küllaldaselt külalisi, kellele meeldivad samad asjad nagu meile. Külalistele tuleb tutvustada uusi maitseelamusi, neid on vaja julgustada ja mingil määral ka nende toidueelistusi muuta. Päris keeruline oli avastada tuttavate asjade juures uusi tahke, jäädes seejuures iseendaks ja truuks oma ideedele ning säilitada tegutsemisjulgus.”
Külalistele tuleb tutvustada uusi maitseelamusi, neid on vaja julgustada ja mingil määral ka nende toidueelistusi muuta. Natalja Vovdenko
Häid töötajaid otsi kui tikutulega
Valentina räägib naerdes, et töötajate leidmisega on tal natuke naljakas lugu. „Minu tiim koosnes eelmisel hooajal peamiselt pereliikmetest: vend, isa, ema, isa ristipoeg ja ema ristitütar, ning tuttavate tuttavatest. Meie peakokk Ilja Šljapin töötas alguses teises kohas, aga mu vend soovitas temaga ühendust võtta. Olen väga õnnelik, et Ilja meie tiimiga liitus, sest Ida-Virumaal on tõesti suur puudus kokkadest, eriti peakokkadest.”
Natalja selgitab, et Valge Kõrvitsa töötajate leidmisele pühendati aega. „Tegime hoolika valiku ja olime ausad nende vastu, kes meie meeskonda ei sobinud. Püüdsime mitte keskenduda ühe inimese arvamusele. Püüdsime jälgida, kuidas meeskond tervikuna toimib. Mõnikord oli otsus raske, kui mu isiklik sümpaatia kuulus inimesele, kellega pidime töösuhte lõpetama. Kahjuks on suurem osa Ida-Virumaa õppinud toitlustuspersonalist teise linna või riiki tööle läinud. Sageli juhtub ka, et koka ametikohale saadetud 100 CVst on ainult kahes kirjas, et kandidaat on seotud kokandusega. Umbes sama pilt on ettekandjatega. Nii otsustasime 90% oma töötajatest ise välja koolitada ja seda lisaks äritegevusele. Kõik see on väga töömahukas protsess ja suur investeering, arvestades, et töötajad kipuvad asutuste vahel ikka liikuma,” selgitab Natalja.
Raskused on edu väetis
Valentina räägib, et inimesed on Toila Mereresto üldiselt hästi vastu võtnud ning tagasiside positiivne ja julgustav. Samas lisab ta: „Eks oli ka kordi, mil külastajad pidid pettuma, sest ootasid, et serveerime küüslauguleibasid nii, nagu siin varem alati on olnud. Mina jäin aga endale kindlaks, et teeme oma restorani just nii, nagu meile õige tundub, ja pakume ilusti serveeritud, hoolega tehtud maitsvat toitu. Panen ka kõik külastajate arvamused, nii positiivsed kui ka negatiivsed, koos oma vastusega sotsiaalmeediasse üles.”
Natalja sõnul on Narva kontrastide linn. „Meil oli restorani avades juba kogemusi inimestega, kellel on ikka midagi halba öelda. Enamik külastajaid aga juba oli või sai mõne aja jooksul meie mõttekaaslaseks. Oma külaskäikudega täidavad nad meie restorani hingesoojuse ja rõõmuga. Mõnele meie ideed alguses kohe üldse ei meeldinud, aga paljud neist harjusid mõne aja pärast selle lähenemisega. Enamasti on meil külalistega armastus siiski vastastikune. Oleme tänu sellele väga õnnelikud.”
Kuid edu ei tule ilma vigadest õppimiseta. Valentina räägib, et üheks suuremaks õppimise kohaks on tema jaoks olnud tähtajad ja nendest kinnipidamine: „Alati tuleb kõik üle kontrollida, sest kui unustad tellimuse õigel ajal teha, siis ei pruugi Ida-Virumaa kaupmehel soovitud kaupa enam olla ning vahel tuleb seetõttu isegi Tallinna sõita.”
Natalja lisab: „See, mis ühele tundub ilmselge, ei pruugi seda olla teistele. Peab õppima välja ütlema isegi kõige lihtsamaid asju. Selleks et hammasrattad liikuma hakkaksid ja järjepidevalt töös oleksid, tuleb üksteisega suhelda, mitte oletada ja eeldada. Kommunikatsioon on kõige alus. Mida selgemalt me lähteülesande sõnastasime, seda paremini see välja tuli,” räägib ta ja lisab, et see seaduspära kehtib ka isiklikes suhetes.
Võitudest rääkides toob Valentina välja korduvkülastajad, kes on Toila Mereresto sihtgrupiks olnud avamisest saati. „Suvehooajal tulid paljud külalised tagasi – tuldi perega, sõpradega ja kahekesi. Kui külalised tulevad tagasi, siis tead, et oled midagi õigesti teinud. Nüüd sügisest on meil uus kontseptsioon, uhkem menüü ja mitu põnevat plaani tulevikuks. Järgmiseks hooajaks on broneeritud juba kaks pulmapidu ning lauad pannakse kinni juba pikaks ajaks ette.”
Natalja räägib, et nende jaoks on iga päev väike võit ja suur saavutus. „Me õpime pidevalt midagi juurde, püüame teha külaliste päeva rõõmsaks, hoida oma meeskonda, leida uusi ideid ja neid teoks teha.”
Edu võti peitub eristumises
Valentina ütleb, et neid eristab konkurentidest kindlasti asukoht Toila rannas, samuti restorani avar ja hele, universaalse kontseptsiooniga saal ning 50-kohaline suveterrass, kus saab korraldada pulma- ja sünnipäevapidusid, koolilõpetamisi, konverentse jpm. „Teiste seast tõstab meid esile ka meelelahutusprogramm, mille kallal kõvasti vaeva näeme. Möödunud hooajal toimus meil näiteks kaks vabaõhupidu, mis olid väga populaarsed. Inimesed soovivad lisaks heale kõhutäiele ka lõbutseda ja puhata. Pärnus ja Narva-Jõesuus ju on rannapeod, Tallinnast rääkimata. Oleme sel teemal ka Toila vallavalitsusega rääkinud ja avaldanud soovi seda valdkonda arendada,” selgitab ta. „Praegune kontseptsioon on pigem 30+ vanusele, kuid soovime seda tulevikus rikastada ja oma suvistesse tegemistesse rohkem noori kaasata. Paljud noored lahkuvad pärast kooli lõpetamist siit piirkonnast. Kui nad näevad, et ka siin on võimalik puhata ja lõbutseda, siis oleks neid ehk võimalik Ida-Virumaal hoida.”
Praegu on siht aga siinset kanti arendada ja külastajatele imelises rannaäärses restoranis unustamatut maitseelamust pakkuda. Nagu Valentina ütleb: „Enne või pärast saab Toila-Oru pargis jalutada või veeta hea seltskonnaga rannaäärses idüllis lihtsalt üks mõnus õhtu.”
Teistest söögikohtadest erineb Natalja sõnul ka Valge Kõrvits. „Ma pole kindel, kas Valget Kõrvitsat võib nimetada toitlustuskohaks selle tavapärases tähenduses. Meie menüü üheks põhikomponendiks on emotsioon. Külalised tulevad meile sageli lisaks kõhu täitmisele ka rõõmu ja soojuse pärast, mida nad leiavad aromaatsest teetassist, kui väljas on külm. Või päikese pärast, mis vaatab neile vastu kohalike kunstnike maalidelt, kui hinges on kurbus. Tullakse ka põnevate avastuste ja suhtlemisvõimaluse pärast, mida pakuvad siin toimuvad raamatusõprade ja lauamängude klubid. Samuti uute teadmiste ja maitseelamuste pärast, mida leidub meie korraldatavatel gastronoomilistel üritustel. Pakume rikkalikku peolauda ja mõnusat koosviibimise paika seltskondadele, et inimestele igapäevaelu mitmekesistada. Mulle meeldib öelda, et müüme emotsioone ja olemise rõõmu. Plaanime säilitada seda, mida oleme loonud, ja arendada seda, mida teeme hästi.”
**
Pärast vestlust Valentina ja Nataljaga mõistan, et lisaks tavapärastele ohverdustele, mis uue äri alustamisega kaasnevad, on mõlemad naised oma ärilisse avantüüri pannud ka oma hinge. Leian end mõttelt, et nende restoranide idee ei ole pakkuda ainult maitsvat kõhutäidet, vaid tuua ühiste elamuste kaudu kokku peresid, sõpru ja isegi kaugemaid kogukondi, et maailmas, kus inimesed üksteisest aina üha kaugenevad, säiliks inimkonda koos hoidev kontakt.