“2024 oli aasta, kus võtsin fookusesse oma fookuse,” kirjutab programmeerimise õpetamise keskkonna KOIT looja Kevin Akkermann. “Otsustasin vaadata üle kõik oma tegevused ning mõelda, miks ja milleks ma neid teen.” Ta keskendus oma vaimsele tervise jälgimisele ning ümbritsevate inimeste toetamisele. “Nüüd, uue aasta alguses, tunnen, et arenesin nii juhi kui ka inimesena üldiselt.”
Möödunud aasta esitas mulle väljakutseid, näiteks olin esimest korda tudengite ees, keda pidin juhendama terve semestri vältel. Aine nimi oli “Sissejuhatus erialasse”, mis tähendab, et see puudutas kõiksugu IT-maailma aspekte alates veebilehtede loomisest kuni tööle kandideerimise ja ärinõuete analüüsimiseni.
Tihti öeldakse, et parim viis õppimiseks on õpetamine. Olles nüüd seda oma lemmikeriala peal praktiseerinud, võin sellele kahe käega alla kirjutada.
Tunde ette valmistades pead nagu malemängija mõtlema kõikvõimalikele küsimustele, mis tudengitel võivad tekkida. Sellest hoolimata tuleb kohapeal niikuinii improviseerida ja õpilastega side luua.
Tahan saada võimalikult palju erinevaid kogemusi!
Kui mõni tudeng seda lugu loeb, on mul talle väga hea soovitus, mis kandub üle ka teistesse eluvaldkondadesse: küsi julgelt! Väga mitmed tudengid ei julge küsida näiteks ajapikendust või ei tea, kuidas mõnda ülesannet lahendada. Kõige hullem, mis võib küsimise peale juhtuda, on eitav vastus või üldse vastuseta jäämine. Aga maailm pöörleb peale seda vanamoodi edasi.
Olles jätkuvalt ka ise tudeng, proovisin enda jaoks mõtestada, miks ma käin ülikoolis. Seda küsivad minult tihti ka teised noored ettevõtjad mõttega, et miks ma lihtsalt ei panusta kogu aega oma ettevõttesse. See on väga hea küsimus.
Tahan teha meeldivaid tegevusi ning praeguses eluetapis tunnen, et peaksin saama võimalikult palju erinevaid kogemusi. Ülikoolis on väga lahe seltskond, õppejõududega on tore rääkida ja stipendiumid on hea viis ära elada. Lisaks, kui juba ülikooli ajal tegeleda ainult tööga, on oht jääda püsima mugavustsooni. Per aspera ad astra!
Aja planeerimine on kõige raskem
Mis puudutab mu ettevõtet, siis juhin 7-liikmelist tudengitest ja gümnaasiumiõpilastest koosnevat tiimi, kellega koos loome programmeerimise õpetamise keskkonda KOIT, mis pakub õpetajatele kasulikke tööriistu ning õpilastele interaktiivset õppematerjali.
Eelmise aasta lõpus lahkus meie tiimist üks liige, kes küll huvitus tehnoloogiavaldkonnast, kuid õppis samal ajal ka arstiteaduskonnas. Informaatika on selles suhtes mõnus, et ülesanded on praktilised ning õpe paindlik, kahjuks meditsiin seda ei ole. Mingi hetk hakkas tal elu üle pea kasvama ning otsustasime, et ükski ettevõtmine ei tohiks olla tema tervisest tähtsam.
Samal teemal rääkisin paar kuud tagasi ka ühel Visionesti veebinaril. Sealt saadud nõuanded on mul tänaseni meeles ning rakendan neid igal võimalusel. Sealt sain ka harjumuse kõiki oma päevaseid töötegemisi ajaliselt jälgida ning selle järgi paremini oma aega planeerida.
Värbamised algavad väärtuspakkumisest
Kuidas proovin tulevikus aga oma teiste tiimiliikmete läbipõlemist vältida? Räägin nendega. Kõlab väga lihtsalt ja ilmselgelt, aga päriselt omavahel rääkides saab arutada, kui palju jõuab üldse tööga tegeleda ning rääkida ka visioonist. Viimasel ajal oleme eksamite ja kontrolltöödele tõttu kõik veidi pidurit tõmmanud, kuid ralli sõitmiseks tulebki kurvides pidurdada ja sirgetel kiirendada. Järgmine sirge algab nüüd.
Juhin ka Matemaatika-Informaatika Tudengiseltsi arendustiimi ning seisame praegu probleemi ees, et kolm tudengit (pool tiimist) lõpetavad kevade lõpus ülikooli ning lahkuvad tiimist.
Seetõttu peame esmakordselt tiimi ajaloos võtma nende asendamiseks kolm uut arendajat. See muudab kindlasti meie tiimi dünaamikat ja ka värbamisprotsess ei saa lihtne olema. Eriti raskeks muudab selle asjaolu, et ootame oma tiimi neid tudengeid, kes on juba peaaegu juunior-arendaja tasemel. Peame oma väärtuspakkumise tegema parema kui see, et nad tulevad lihtsalt tööle, palka teenima.
Ettevõtlust tuleb julgeda proovida!
Selleks plaanin kõigepealt oma organisatsiooni sees mõtestada, mis on meie tiimi missioon. Terve tudengiseltsi eesmärk on parandada matemaatika ja informaatika tudengite ülikoolielu, olgu siis läbi pidude või võistluste. Laheda tudengielu väärtus resoneerub minuga ning seetõttu olen väga tänulik, et saan anda oma panuse teiste tudengite elu parandamisse.
Mida toob mulle 2025? Küll aeg näitab. Mind paelub ikka veel tarkvara arendamine ning arvan, et tehisintellekt ei võta seda töökohta ära. Jätkan ülikoolis ka õppeassistendi rolli ning loodan seeläbi innustada järgmise generatsiooni programmeerijaid. Muidugi tahaksin ka oma ettevõttega omada üle-eestilist mõju hariduse arengule.
Teistele ettevõtlikele noortele soovitan, et nn hustle-kultuur võib lühiajaliselt hea olla, kuid pikas perspektiivis kannatab ikkagi tervis, ükskõik kas vaimne, füüsiline või sotsiaalne. Oma eesmärkide nimel töötamine on väga hea, kuid tasub leida aega ka oma lähedastele ning nende jaoks olemas olla.
Neile, kes pole veel alustanud mõne oma ettevõtmisega (olgu selleks siis firma või mõni muu projekt), on mul väga lihtne soovitus: lihtsalt tee seda.
Läbi kukkunud oled alles siis, kui annad alla ja ütled, et ei õppinud midagi. Uute asjade proovimine ja siis projektiga pikemaajaliselt jätkamine on mulle meeletult palju õpetanud. Loodetavasti jäävad pikaaegsed tegevused mulle nüüd eluks ajaks külge.
Usun kindlalt, et inimene on oma õnne sepp ning kui teadlikult valida oma tegevusi ja anda endast parim, siis oled ka oma tegemistes edukas. Soovin kõigile edukat ja fokusseeritud uut aastat!