Rakvere Raamatukogu direktor Kaili Õunapuu-Seidelberg on koos kolleegidega muutuste keerises, kuna senise ehk maakonna keskraamatukogu rolli kadumine toob kaasa mitme töötaja koondamise.
Olete Rakvere Gümnaasiumi vilistlane ja lõpetanud aastal 2007 Tallinna Ülikoolis magistrikraadiga infojuhtimise eriala. Kas see eriala oli esimene valik?
Üks mõte oli minna Tartu Ülikooli ajalugu õppima, teine Tallinna Ülikooli (tollal Tallinna Pedagoogikaülikool, toim) infoteadust tudeerima. Kui ausalt öelda, siis ega mul alguses sellest erialast päris täpset pilti polnud nagu ka sellest, kuhu ma pärast lõpetamist tööle satun. Bakalaureusekraadi omandamise järel aastal 2005 läksin kohe edasi magistrantuuri.
Sama aasta kevadel läksin Eesti Rahvusraamatukokku praktikale ja tegelikult ka tööle. Kuna mu pere oli Rakvere kandis, osutus igapäevane Tallinna sõitmine aga üsna kurnavaks. Kui Lääne-Virumaa Keskraamatukogus (uue nimega Rakvere Raamatukogu) avanes võimalus kandideerida teenindusosakonna juhataja kohale, haarasin härjal sarvist. Õnneks saingi selle ameti.
Ega ma päris täpselt ei teadnud, millisesse organisatsiooni ma tulen. Tagantjärele võib öelda, et sain väga hea kooli.
Esimestel kuudel mõtlesin peaaegu igal õhtul, et millega ma nüüd hakkama sain. Raamatukogus toimus palju muudatusi, inimesi paigutati ümber… Muudatustega kohanemine oli raske – nad olid siin lõviosas töötanud 10 või 20 aastat. Samas võis ka minu kui väga noore juhi tulek osakonnajuhataja ametikohale neile pisut ootamatu olla. Teisest küljest jällegi tulin väljastpoolt ja ei tundnud organisatsiooni sisemust, mis tegi minu jaoks tõenäoliselt asja lihtsamaks.
Mis see on, mis teid on ühes kultuuriasutuses nii kaua, ligi kakskümmend aastat hoidnud?
Seni, kuni ma näen võimalust midagi ära teha ja arendada ning mul on põnev ja huvitav, on sellel tööl siin tähendus. Eks ikka tuleb vahepeal hetki, kus mõtled, et kauaks seda jaksu jagub. Kuna oleme kohaliku omavalitsuse asutus, sõltub väga palju selle prioriteetidest. Mõnikord on tekkinud jõuetuse tunne, et muudkui selgita oma vajadusi, kuid näib, et jutt ei jõua päriselt kohale.
Praegu saan küll öelda, et töö on vilja kandnud ja ma tunnen üha enam, et meie asutust tuntakse ja tunnustatakse. Raamatukogu annab olulise panuse kohaliku omavalitsuse teenuste pakkumisel. Seda näitavad ka meie külastajanumbrid – oleme külastatuim tasuta teenuseid pakkuv kultuuriasutus Rakveres. Lisaks paneb silma särama klientide tagasiside raamatukogule tervikuna, mis näitab, et teeme õiget asja õiges kohas.
Kui suur on teie meeskond või on pigem naiskond? Milline on põlvkondlik läbilõige?
Meid on praegu kakskümmend viis inimest. Tiimis on üks poole kohaga IT-spetsialist, tema on ainuke mees. vanus kõigub meil 30-aastast 60-ni. See on äärmiselt tore, sest põlvkonnad täiendavad üksteist. On neid, kellel on ajalooline mälu, nagu me armastame öelda. Ja samas on noored, kellel on jällegi teistsugused teadmised, oskused, töökogemused. Lisaks teeb meie tiimi väärtuslikuks see, et inimesed on tulnud raamatukokku tööle mitmesugustelt töökohtadelt ning toonud kaasa vajalikke teadmisi-kogemusi.
Mis on raamatukogunduses selle paarikümne aastaga enim muutunud?
Raamatukogu visioon tervikuna. Kui ligikaudu viisteist aastat tagasi olime meie need, kes raiusid, et raamatukogu ei ole üksnes raamatute laenutamise koht, siis nüüd saavad kõik aru, et see on kogukonnakeskus.
Siin võivad käia ükskõik milliste huvide või haridusega inimesed, ka lugeja rahakoti paksus pole oluline, sest raamatukogu on avatud ja võrdne paik kõigile.
Lisaks muidugi tehnoloogia areng, mis on avanud raamatukogudele täiesti uued uksed.
Rääkige palun täpsemalt nendest uutest ustest.
Hakkasime eelmisel aastal kasutama RFID-tehnoloogial (radio frequency identification, raadiosagedustuvastus) põhinevat teavikute otsimis- ja laenutussüsteemi. Paigaldasime kõigile väljaannetele, mida meil on ligikaudu 85 000, spetsiaalsed kiibid, mis võimaldavad iseteenindust ja kiiremat ning mugavamat tagastust. See pole üldsegi vähe tähtis, sest inimesed laenutavad mitmesuguseid trükiseid ja vajadus privaatsuse järele on väga erinev. Meil on iseteenindusautomaat ja nutikad tagastuskastid. Niipea kui lugeja paneb raamatu tagastuskasti, võetakse see tänu kiibile kohe tema arvelt ka maha. See hoiab suurel määral kokku meie inimeste tööaega. Raamatukoguhoidjad on reeglina kõrgharidusega inimesed, kellel jääb tänu tehnoloogiale rohkem aega sisuliseks tööks: ürituste korraldamiseks, näitusteks, nõustamiseks.
Ühena vähestest raamatukogudest on meil ka tehnoloogiatuba, kus ootavad kasutajaid 3D-printer, kilelõikur ja termopress jm seadmed. Sealne töötaja aitab ja õpetab seadmete kasutamist ning tasuda tuleb vaid materjalikulu. Tehnoloogiatuba pakub kõigile võimalust ise uusi seadmeid katsetada, midagi ise disainida ja luua ning me näeme, et tänu sellele on leidnud tee raamatukokku ka need inimesed, kes enne selle kasutajad ei olnud.
Raamatukoguhoidjad ei kao raamatukogudest kuhugi, aga tehnoloogia abil saame pakkuda rohkem mugavaid teenuseid eri sihtgruppide jaoks – ikka selleks, et raamatukogu oleks atraktiivne koht väikestele ja suurtele nii õppimiseks, tööks kui ka vaba aja veetmiseks.
Kas tehisintellekt on ka sisse murdnud? Kas teie ise kasutate AI-d?
Kasutan aeg-ajalt ChatGPT-d, aga mitte teksti kirjutamiseks, vaid ideede saamiseks. AI on teinekord suurepärane abimees. Kolleegid on seda kasutanud päris nutikate ja vahvate turundus- ning reklaamitekstide koostamiseks.
See koht, kus me ei saa AI-d veel üldse usaldada, on raamatute kirjeldused. Kui sööta sisse mingi raamatu pealkiri ja autor ning paluda sisukirjeldust, siis seal läheb asi muinasjutuks. Sellisel puhul peame kasutama ikkagi teisi andmebaase ja iseenda tarkust.
Mis on praegu teie kõige suurem proovikivi?
Eks ikka kohanemine. Kultuuriministeerium uuendab rahvaraamatukogude seadust, mis on küll vajalik, kuid muudab meie organisatsiooni rolli. Kui siiani olime maakonna keskraamatukogu ja täitsime teatud riiklikke ülesandeid, siis järgmise aasta suvest need järk-järgult kaovad. See tähendab ühtlasi, et teatud töökohad kaovad ära. Proovikiviks ongi see, kuidas hoida oma tiimi koos. Kuidas võtta seda muudatust nii, et kõik jääks terveks ja tunneks ennast nii hästi kui võimalik olukorras, kus me oleme paratamatult sunnitud neli töötajat koondama? Kõige raskem on see, et selle ootuse juhtimine ei ole ainult minu tiimi käes, vaid me sõltume väga palju sellest, kuidas ministeerium seadusmuudatusega edasi liigub ja kuidas nemad oma tegevust kommunikeerivad.
Palun kirjeldage ennast kui juhti.
Arvan, et minu tugevuseks on uuendusmeelsus ja positiivne ellusuhtumine. Olen alati valmis uusi asju proovima ja ärgitan teisigi seda tegema. Ma ei ole selline juht, kes ütleb „tehtagu”, vaid käärin ka ise käised üles. Siit ehk tuleb samas välja minu nõrkus – mul on raske delegeerida, sest tahaksin ise kohe asjad ära teha, kuigi usaldan oma kolleege ja nad teevad head tööd.
Teinekord võib-olla olen uuenduste ülevõtmise ja kaasamine juures pisut kärsitu. Mulle on väga oluline, et organisatsioonis oleksid head suhted, sest kui oleme ühtsed, on meil palju kergem väljakutsetega toime tulla. Head suhted, läbirääkimine, asjadest ühtmoodi arusaamine – see on minu jaoks tähtis.
Kuidas hoiate head tööõhkkonda? Kas teete midagi koos?
Heaks töiseks suhtlemisvõimaluseks on ühised koolitused ja mitte ainult oma meeskonnale, vaid ka maakonna teistele raamatukoguhoidjatele. Need tekitavad ühtsus- ja kogukondlikkuse tunde ning võimaluse kogemusi vahetada. Oma kollektiivis peame ikka koos sünnipäevi, käime teatris, matkamas, kellegi koduaias grillimas ja niisama ilusat ilma nautimas. Ja muidugi teeme alati midagi toredat ja harivat jõulude tähistamiseks.
Mis teile juhina rõõmu teeb?
See, kui raamatukogul tervikuna läheb hästi. Meie maine ja inimeste omavahelised suhted on head ja meil on sära silmis. Tahame tegutseda tuleviku nimel, nii et me ei tiksu ainult stabiilselt tööd teha, vaid et tuleks värskeid ideid ja areng oleks pidev.
Kuidas te ennast tööst välja lülitate?
See on väga raske, sest juhi amet ongi selline, et mõneks päevaks saab ennast välja lülitada, aga seda, et nädalate kaupa töö peale ei mõtle, ma ei oska. Ikka on palju asju, mis kuskil kuklas tiksuvad. Mulle meeldib väga looduses liikuda ja aiatööd teha – need asja maandavad.
Olete kuulunud Vilde kirjandusauhinna žüriisse ja praegu olete Virumaa kirjandusauhinna žürii liige. Palju teil lugemiseks aega jääb ja kas see on seotud üksnes ametiga?
Eks ma ikkagi püüan lugeda nii palju kui võimalik – see on minu päeva osa. Ma ei ole suur televiisorivaataja, eelistan ikkagi raamatut. Loen ajalookirjandust, aeg-ajalt ka psühholoogiaraamatuid ja samuti ilukirjandust, et hoida ennast kursis sellega, mis meie kirjandusmaastikul toimub. Kirjanduspreemiate žüriis olemine tähendab tegelikult seda, et nimekiri tuleb kokku panna, ja et üldse aru saada, mis teosed võiksid kandideerida, tuleb need enne läbi lugeda.
Aga kolumnid Virumaa Teatajas? Sõmeru Põhikooli hoolekogu juhtimine?
Kirjutasin Virumaa Teatajasse kolumneid paar aastat, aga kui eelmisel sügisel oma kalendrisse vaatasin, siis mõistsin, et kirjutada oleks väga tore, aga kõike lihtsalt ei jõua. Sõmeru Põhikooli hoolekoguga on nii, et kuna mu laps lõpetab kevadel kooli, siis lõpeb ka töö hoolekogus ära.
Kas lugejad on ka muutunud aja jooksul?
Jah, inimene, kes raamatukokku tuleb, on kindlasti muutunud. Paarkümmend aastat tagasi tuldi siia laenutama ja võib-olla ka ajalehte lugema ning selleks, et siinset arvutit internetis surfamiseks kasutada.
Esiteks on tulnud juurde inimesi, kes tulevad raamatukokku tööd tegema või õppima, aga varasemast teistmoodi. Varem tuldi siia ja hakati raamatuid lappama ning seejärel koolitööd tegema, nüüd aga kasutatakse raamatukogu kui ruumi. Meil on eri suuruses rühma- ja individuaaltööruume, mida päris usinasti broneeritakse. Covidi tõttu said kaugtöö ja veebikoosolekud ju suure hoo sisse. Kõigil ei ole võimalik kodus töötada kas kehva internetiühenduse või privaatsuse puudumise tõttu.
Ka arvuti kasutajate profiil on muutunud. Meil on e-riik ja lõviosa riigiteenustest on kolinud internetti, samas on aga digilõhe ühiskonnas väga suur ja paljud ei saa nende teenuste kasutamisega hakkama.
Meil on 50 pluss vanuses inimesed ja lisaks rohkelt Ukraina sõjapõgenikke, kes vajavad väga palju õpetamist ja nõustamist. Minu kolleegid teevad seda iga päev, teinekord võib ühe inimese probleemi lahendamine ning mingi dokumendi täitmine päris korralikult aega võtta.
Aga inimesi, kes on alati lugenud ilukirjandust ja loevad edaspidigi, leidub muidugi ka.
Kas on mingeid teemasid, mis on hakanud lugejaid rohkem huvitama kui näiteks kümmekond aastat tagasi?
Mingil ajal oli suur esoteerilise kirjanduse laine, kaasa arvatud tervendavad kristallid ja kivikesed. Kümme-viisteist aastat tagasi olid väga populaarsed kokaraamatud, aga nüüd, mil retseptikogud on kolinud internetti, on see huvi langenud. Teabekirjandusest on viimaste aastate kõige trendikam teema investeerimine. Menukad on ka eneseabi ja psühholoogia kõige laiemas mõttes. Ilukirjandusest armastatakse väga krimikirjandust.
See, millest räägitakse-kirjutatakse meedias, jõuab kohe ka meieni. Kui Jaan Martinson räägib „Ringvaates” oma lugemiselamustest, on meil järgmisel hommikul inimesed oma nimekirjaga kohal.
Aga Ain Küti Sagadi-kriminullid?
Need on väga populaarsed, sest ta on ju meie kandi mees. Tema raamatuid laenutati ka enne, aga tänu telesarjale „Von Fock” nüüd siis veelgi enam. Rõõm vaadata, et eesti kirjandusel läheb ääretult hästi.
Kas teil on mõni usaldusisik ka, kellega saate ideid põrgatada?
Kolleegide seas on kindlasti inimesi, kellega saab ausalt ja avameelselt rääkida asjadest, mis südamel. Lisaks on minu praegune juht, abilinnapea Laur Kaljuvee inimene, kellega saan avatult rääkida, kui mul on mõni mure või probleem. Abiks on tugev võrgustik, mille moodustavad praegused suuremate raamatukogude direktorid üle Eesti. See on väga-väga suur pluss, sest meil on ikkagi sarnaseid probleeme või edulugusid. See võrgustik kindlasti arendab ja aitab uusi ideid saada.
Tänu „Kultuuriliidrile” saate uusi kontakte juurde. Mida te sellest programmist veel soovite saada?
Väga väärtuslikud on need kogemused, kuidas keegi on midagi lahendanud mõnes teistes asutustes. Selliseid asju on alati hästi huvitav kuulda. Mul on tänu sellele teadmine, et kui mul tekib kunagi mingi sarnane probleem, siis on, kelle poole pöörduda. Me oleme ju kultuuriasutustest, mistõttu on väga palju sarnast vaatamata tõsiasjale, et mina olen ainuke, kes raamatukogusid esindab.
Kui programmist tervikuna rääkida, siis olen selle aasta jooksul väga palju juurde õppinud, näiteks finantsjuhtimist, millest mul enne suurt aimu ei olnud. Mul ei ole olnud vajadust sellesse süveneda, kuna raamatupidamine on linnavalitsuse juures. Nüüd sain aga taustateadmisi, mis aitavad mul olla parem partner raamatupidajate jaoks.
Ma sain juhiks samm-sammult kasvades. Ma pole käinud suurtel põhjalikel juhtimiskoolitustel, vaid arendanud ennast ise nii, nagu olen osanud ja on olnud võimalik.
Selline terviklik ja läbimõeldud programm nagu „Kultuuriliider” on andnud mulle väga palju uusi teadmisi ja vaatenurki ning julgust katsetada. Tohutult huvitav on olnud teiste juures külas käia ja vaadata, kuidas seal täpsemalt asjad käivad. Kui koolitused oleksid toimunud vaid õppeklassis, siis me poleks teiste organisatsioonide toimimisest nii hästi teada saanud. Näiteks ehkki olin ju ERMis käinud mitu korda, avardas see tervikpilti, kui sain käia n-ö tagumistes ruumides ja näha sealset siseelu.