Merike Kurisoo alustas Eesti Kunstimuuseumis teadurina enam kui 24 aastat, mullu sügisest juhib ta Niguliste ja Adamson-Ericu muuseumi. „Olen oma erialalt tulnud juht, mida pean meie valdkonnas väga oluliseks – see on tugevus majale, kui juht on erialase taustaga,” rõhutab ta.
Keeruliste olukordade lahendamiseks võtab Merike appi hiiu huumori, pingeid aitab maandada muu hulgas taliujumine.
Olete ühes ja samas kultuuriasutuses töötanud väga pikka aega. Mis teile selles töös rõõmu valmistab? Mis teid kinni hoiab?
Ma arvan, et see on uudishimu. Olen hingelt ikkagi kunstiajaloolane ja kuraator ning tegelen eeskätt kesk- ja varauusaja kunsti uurimise ning kureerimisega. Ma saan iga päev midagi uut teada. Minu jaoks ei ole kunstiajalugu ainult uurimistöö, vaid muuseumiga tuleb kaasa ka loominguline pool ehk näituste kureerimine pluss otsene suhtlus publikuga, mille kaudu saab tööle elavat tagasisidet.
Kui suur on meeskond, mida juhite?
Muuseumide sisutiimid on suhteliselt väikesed – Nigulistes on viis ja Adamson-Ericu muuseumis kolm inimest. Tegelikult on aga mõlemas majas üle kahekümne inimese, sealhulgas meie toredad kassateenindajad ja saalitöötajad.
Kureerite näitusi, olete Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu juhatuse esinaine, Eesti Kunstimuuseumi teadusnõukogu juhataja, mitme erialaorganisatsiooni liige. Kas artiklite kirjutamiseks ka aega jagub?
Praegu vähem, hea meelega kirjutaks rohkem. See on küll asi, millele tuleb hetkel lõivu maksta.
Olete pidanud loenguid Eesti Kunstiakadeemias, Tallinna Ülikoolis, Tartu Ülikoolis, EMTA lavakunstikoolis. Kas olete praegu ka mõne ülikooliga seotud?
EKAga tegelikult side jätkub. Loeme koos Kadi Polliga (Kumu kunstimuuseumi direktor) 16.–18. sajandi Eesti kunsti ajalugu. Me mõlemad tegime küll sel aastal pausi, aga järgmisel õppeaastal loeme jälle. Samuti juhendan rõõmuga meie juurde praktikale tulevaid TLÜ ajalootudengeid.
Loengute puhul kaks olulist aspekti. Esiteks erialane missioonitunne, kus jagad oma teadmisi ja see aitab sul end pidevalt erialaselt värskena hoida, sest pead kursis olema kõige uuemate arengutega. Teiseks tuleb osata oma teadmisi tudengitele lihtsalt ja arusaadavalt edasi anda. Lisaks aitab loengute pidamine tugevdada sidet muuseumi ja ülikoolide vahel. Lõppkokkuvõttes soovime, et just need noored leiaksid tulevikus tee meie juurde tööle.
Kuidas Nigulistel praegu läheb, kas teil on head ajad?
Niguliste muuseumil on praegu head ajad – oleme üks Eesti külastatavamaid muuseumimaju. Muuseum on edukalt taastunud koroonapandeemiast ning ületab nüüd juba varasemaid külastajanumbreid. 2024. aastal käis meil taas üle 100 000 külastaja. Näituste kõrval on meie jaoks väga oluline ka rahvusvaheline koostöö. Me teeme suhteliselt väikese meeskonnaga väga head programmi. Sel aastal tähistame Eesti raamatu 500. sünnipäeva ja raamatuaasta esindusnäitus on just meie majas. Eesti raamatureliikviatele pühendatud väljapaneku kureerisid selle valdkonna tipud.
Niguliste on erakordne muuseum juba oma ajaloolise hoone tõttu: tegutseme keskaegses sakraalhoones, mis taastati pärast Teist maailmasõda varemetest muuseumiks. See annab Nigulistele erilise identiteedi – lisaks silmapaistvale kunstikogule on siin oluline ka Niguliste kiriku lugu ning tähendus mälupaigana. Eesti Kunstimuuseumi filiaalina on Nigulistes väljas Eesti tähtsaim kesk- ja varauusaegse kirikukunsti kollektsioon. Meie uhke püsiekspositsioon kuulub kindlasti Põhja-Euroopa esinduslikumate keskaja kunsti kogude hulka. Olulisel kohal on ka ajutised näitused, mille kuraatorina olen tahtnud rõhutada, et Niguliste on muuseum, kus mõtestatakse ja esitletakse kesk- ja varauusaegset kunsti ja kultuuri laiemalt ning selle muutuvat tähendust ka vahetuvate näituste kaudu.
Niguliste on alati olnud multifunktsionaalne paik – alates avamisest 1984. aastal on siin tähtsal kohal veel kontserttegevus. Meil on kaks orelit ning hoone ise on akustiliselt erakordne.
Viimastel aastatel on Niguliste saanud veel ühe tõelise tõmbenumbri: klaaslift, mis viib külastajad läbi keskaegse kirikutorni vaateplatvormile.
See lahendus võimaldab kõigil, ka liikumisraskustega inimestel, nautida Tallinna vanalinna ja mere vaateid. Torn ja lift on kiiresti muutunud populaarseks nii kohalike kui ka turistide seas, andes Nigulistele uue mõõtme ning muutes ajaloolise hoone veelgi kättesaadavamaks ja elamuslikumaks.
Siin kõrval rõhutaksin ka Adamson-Ericu muuseumit, mis asub siinsamas vanalinnas Niguliste kõrval ja on samuti ajaloolises hoones. Kahe väga tugeva kuraatoriga muuseum pakub väga head näituste- ja publikuprogrammi. Sel suvel on avatud päikseline Portugali azulejo’de näitus.
Missugust rolli muusika teie elus mängib?
Mulle meeldib kaasaegne klassika ja ka džässmuusika, aga vabal ajal käin väga hea meelega eeskätt rokkmuusika kontsertidel.
Kuidas te ennast kui juhti kirjeldaksite?
„Kultuuriliidri“ arenguprogramm pakkus mulle eneseanalüüsi võimalust, mida olen üheksa kuu jooksul igal kohtumisel teadlikult kasutanud. Enda tugevuseks pean oskust näha laiemat pilti ning mõelda strateegiliselt. Samuti loodan, et suudan olla innustav ja inspireeriv juht.
Olen oma erialalt tulnud juht, mida pean meie valdkonnas väga oluliseks – see on tugevus majale, kui juht on erialase taustaga. Eesti Kunstimuuseumi majade juhid on kõik oma valdkonna tippspetsialistid.
Aga kas te delegeerida oskate?
Õpin.
Kuidas sellega läheb?
Iga päevaga läheb paremaks.
Kas teil on olemas usaldusisik, kellega saate töistest probleemidest rääkida või mingi teema üle arutleda?
On küll ja ma võiksin seda võimalust tihedamini kasutada. Eelkõige on need head kolleegid, samas naudin sisukaid erialaseid arutelusid, näiteks kunstiajaloo või kureerimise teemadel. Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme ning teiste majade juhid Kadi Polli ja Aleksandra Murre on alati olnud toetavad ja kättesaadavad.
Enamik meie muuseumimajade juhte on doktorikraadiga. Doktoritööd tehes on juhendaja ju sinu mentor. See on ilus ja hea kogemus, kuid pärast töö kaitsmist jääd temast justkui ilma. See on küll asi, mida aeg-ajalt igatsen. Minu doktoritöö põhijuhendajaks oli professor Krista Kodres, kaasjuhendajaks Anu Mänd. Kristaga oleme koos kunstiteadlaste ühingu juhatuses, seega side on õnneks täiesti olemas.
Mis teil töises plaanis praegu pooleli on?
Oleme Nigulistes viimastel aastatel teinud tihedat koostööd Põhjamaadega, eeskätt Rootsi, Soome ja Läti kogudega. Praegu vaataks huviga Kesk-Euroopa ehk Poola ja Leedu suunas. Peamiselt oleme teinud koostööd muuseumidega, kellel on meiega sarnased ehk kesk- ja varauusaja kunsti kogud.
Nigulistes tegeleme praegu aktiivselt Sittowi teemaga, millele pani alguse suurnäitus Eesti Kunstimuuseumis 2018. aastal. 2023. aastal oli meil seoses suure rahvusvahelise uurimisprojektiga „Michel Sittow Põhjas? Altariretaablid kahekõnes“ samanimeline näitus ja praegu paneme selle projekti monograafiat kaante vahele. Lisaks töötame selle nimel, et tuua Eestisse Michel Sittowi tõenäoliselt kõige varasemad tööd ehk Toledo katedraali Luna kabeli altariseina maalitahvlid. Seega hetkel teeme tihedat koostööd Hispaaniaga.
Kas Nigulistest laenatakse ka aeg-ajalt midagi?
Laenatakse, aga suhteliselt harva, arvestades meie kogu eripära, st teoste vanust, väärtust ja füüsilist suurust. Erakordselt väärtuslikke ja monumentaalseid teoseid, mida kõige rohkem küsitakse, me tõesti välja ei laena. Niguliste Hõbedakambris on väljas väga uhke Tallinna gildide ja tsunftide hõbeesemete kollektsioon, kust käivad küll teosed aeg-ajalt väljas.
Kuidas te kollektiivis positiivset meelt hoiate? Mis siin aitab?
Positiivsuse hoidmine on tõesti oluline ja siin on abiks hea huumor. Niguliste muuseumis on saare naiste protsent väga kõrge – meil on kaks hiidlast ja üks saarlane.
Oleme kõik kahe jalaga maa peal ja meid aitab eluterve huumor. Hindan väga ühistegevusi ja väljasõite, mis hoiavad kollektiivi koos. Tihti on nii, et muuseumis töötavatel inimestel on ka sarnased hobid ja nii on ühisosa leidmine väljaspool tööd lihtsam.
Kas läbipõlemine on tuttav teema või olete seda osanud vältida? Mis aitab töömõtted peast välja saada?
Piir eriala ja argipäeva vahel on õrnõhuke ehk kui sa just otseselt ei mõtle oma igapäevasele muuseumitööle, siis erialase uurimustöö mõtted tiksuvad kogu aeg kuklas.
Minu kui Hiiumaal kasvanud inimese jaoks on vesi hästi hea maandaja, olen juba neli aastat olnud taliujuja. Olen aktiivsemalt tegelenud ka spordiga ja see on tõesti üks väheseid asju, mis aitab. Lisaks muidugi reisimine ja mitte üksnes tööalaselt, vaid ka perega. Mul on väga tore pere. Nüüd on meil ka kaks kassipoissi, kes maandavad hästi pingeid.
Millised on kultuuriasutuse suuremad proovikivid praegu?
Niguliste puhul ikkagi publik. Ma ei räägiks praegu eelarvest või rasketest aegadest, sest rasked ajad tulevad ja lähevad ning kui ikka tahad midagi väga teha, sa teed selle ära. Eeskätt on oluline pidev töö publikuga – pead olema kogu aeg pildil, et külastajatel oleks huvi tulla.
Niguliste on kesk- ja varauusaja kirikukunsti muuseum, mis ei ole esmapilgul valdkond, mis võiks kohe laia publikut kõnetada. Vaatamata sellele oleme väga kõrge külastatavusega. Selleks, et inimesed meie juurde tuleks, peame kogu aeg tegema head tööd. Oluline on, et Nigulistest ei kujuneks eeskätt turismiobjekt, vaid koht, kuhu tuleb rõõmuga ka meie kohalik publik. Meil on maailma tipptasemel kunstikogu, mille südameks on Bernt Notke „Surmatants“ ja uhked hiliskeskaegsed altariretaablid.
Kuidas publiku kasvatamisega läheb? Kuidas saab noori rohkem kaasa haarata?
Kõigis Eesti Kunstimuuseumi majades on väga kõrgel tasemel haridus- ja publikuprogrammid, Nigulistes samamoodi. Pean väga oluliseks, et me kaasame paljusid sihtgruppe alates väikestest lastest, keskkooliõpilastest, tudengitest kuni täiskasvanutele mõeldud programmideni välja. Sel kevadel käivitas koreograaf-lavastaja Teet Kask Nigulistes tantsusündmuste sarja, kus noored tantsukunstnikud avavad oma nägemust „Surmatantsust.” Uut ja just nooremat publikut tõi Nigulistesse äsja lõppenud näitus „Ükssarvik võlumetsas“, mis valmis koostöös Rootsi Kuningliku Relvakambri ja Rootsi Riiklike Ajaloomuuseumidega. Selle näitusega kaasnes väga äge noorte programm, sh koostöös Animakooliga (MTÜ Nukufilmi Lastestuudio) koos läbi viidud animavõistlus „Ükssarviku maailm“, kuhu laekus üle 70 töö.
Tänapäeval räägitakse palju tehnoloogia võidukäigust ja tehisintellektist. Kas see suudab keskaegsesse kirikusse ka sisse murda?
Suudab muidugi, kuid mahult seni suhteliselt tagasihoidlikult ja eeskätt multimeedia lahenduste kaudu teoste tutvustamisel või uurimistulemuste esitlemisel. Alustasime sellega juba uurimisprojekti „Rode altar lähivaates“ (2013–2016) veebilahendustega.
Aga kuidas on AI-ga?
Me ei ole kasutanud AI-d muuseumitöös ja ma ausalt öeldes ei tea, kui palju Eesti muuseumides seda on tehtud. Kumu kunstimuuseumis tuleb järgmisel aastal AI-fookusega näitus, mida ootan huviga. Niguliste muuseumi näitusetegevuse juures olen AI kasutamise suhtes veel kahtlev, meie fookus on ikkagi kunstiteostel endil. Mis aga puudutab erialast uurimistööd, siis suhtun küll AI-sse hästi.
Kas olete töises plaanis mõelnud tuleviku peale? Ootate välismaalt ka tööpakkumisi?
Otseselt ei oota, hea meelega jätkan esialgu koostöövormis. Meie valdkond ongi rahvusvaheline. Olen spetsialiseerunud Läänemere piirkonna vanemale kunstile ja valdan hästi ka Põhjamaade kesk- ja varauusaegset pärandit, mis on aluseks rahvusvahelisele koostööle.
„Kultuuriliidri“ programm on läbi. Kas oskate juba praegu öelda, mis oli teie jaoks kõige väärtuslikum, mida te sellest saite?
Kõige olulisem on see, et programm sunnib sind mõtestama oma rolli ja tegevust. See aitab mõtestada, kes sa oled ja kes sa võiksid olla juhina ehk et annab sulle tööriistad. Sul on vabad käed panna oma tööriistakast ise kokku lähtuvalt oma isikust ja ülesannetest. Meie rühma liikmed on väga erineva tausta, staaži ja juhtimiskogemusega. Arvan, et kõik on programmist väga palju saanud.
Pluss on muidugi see, seltskond on ikkagi erakordselt äge. Ma ei tea, kuidas me grupp kokku pandi, aga seda tehti igatahes väga targalt. Üksteise kogemustest õppimine ja toetamine oli väga hästi tuntav. Sa ei häbenenud seal ennast avada, kõik rääkisid ausalt juhitöö murekohtadest ja rõõmudest, sul oli peegeldus ja toetus grupi poolt kogu aeg olemas. See on väga suur asi.