Pikaajalise kogemusega õigusteadlane, vandeadvokaat ja endine õiguskantsler Allar Jõks usub, et Eesti vajab rohkem juhte, kes ei karda seada kõrgeid eesmärke ja suurelt unistada.
“Juhti ei mäletata selle järgi, mis tal tegemata jäi, vaid selle järgi, mis ta tegelikult ka ära tegi. Heal juhil on suured ambitsioonid ja tahe võimalikult kõrgeid eesmärke saavutada. Kui sa julged suurelt unistada, siis suudad ka teisi kaasa tõmmata,“ rääkis Jõks Visionest Connect podcastis.
Vaata järele
Kolmkümmend aastat juhtimiskogemust ja õppetunde
Jõks on üle 30 aasta olnud erinevates juhtivates rollides – alates Kohtunike Ühingust ja õiguskantsleri kantseleist kuni advokaadibüroo Sorainen tiimi juhtimiseni. Ta tõdeb, et aja jooksul on ta juhina palju muutunud: “Kui ma noore juhina alustasin, tundus maailm mulle must-valge. Täna, 60-aastaselt, on sinna juurde tulnud väga palju värve. See on muutnud mind ka paremaks juhiks. Olen aru saanud, et kõik ei saa olla ainult must või valge, õige või vale. Juhtimine tähendab ka seda, et oskad näha varjundeid ja leida lahendusi, mis inimlikult töötavad.”
Oma teekonnal on ta saanud ka mitmeid olulisi õppetunde, mille järel on tema arusaam juhtimisest oluliselt muutunud.
“Täna järgin ma ühte olulist põhimõtet – ühe päeva reeglit. Kui kolleeg teeb vea, siis esimene reaktsioon on loomulikult pahameel ja soov kohe reageerida, aga nüüd lasen ma sellel settida.”
“Kui see mind järgmisel hommikul ikka veel häirib, siis võtan selle teemaks. Üheksal juhul kümnest on see emotsioon järgmiseks päevaks juba lahtunud. Nii väldin ma olukordi, kus teen kellelegi emotsiooni pealt liiga,” rääkis ta.
Samuti peab ta oluliseks autentset juhtimist. “Kui sa oled juhina autentne, siis inimesed hindavad sind rohkem. See tähendab, et sa julged näidata ka oma nõrkuseid. Mõnikord läheb silm märjaks ja see ongi inimlik. Ei ole olemas juhte, kes oleks tehtud mingist teisest materjalist. Kõige tähtsam on, et sa oled aus ja ehe. Siis usaldatakse sind liidrina ka siis, kui sul parajasti võimu või positsiooni ei ole.“
Mugavus kui ühiskonna suurim ohukoht
Oma 2016. aasta presidendikampaaniast meenutab Jõks üht kõnekat seika: “Kuulsin kümneid soovitusi, kuidas ma presidendikandidaadina peaksin riietuma, et mitte liiga palju erineda. Proovisin seda kord ka teha. Panin end vastavalt soovitusele riidesse, mille peale mu sõber, kes mind tol päeval nägi, küsis mu käest, et kas olen haigeks jäänud. See oli äratuskell! Jooksin kohe koju ja panin selga endale omased riided. Julgus olla see, kes sa päriselt oled, on kõige tähtsam. Kui sa loobud iseendast, siis loobud sa ka oma mõjust.”
Tema sõnul on just see muster, massiga ühtne mõtlemine ja soov mugavalt sisse sulanduda, suurim oht Eesti ühiskonnale. “Massipärastumine tekitab mõtteviisi, kus järgitakse ühte “ainuõiget” käitumismustrit ja kus mugavus on tähtsam väärtustest. Mustvalges Eestis, kus pooltoonid puuduvad ja avalikkuse veenmise peamine vahend on loosungid ja hirmutamine, võib juhtuda, et asjatundja otsustab maailmavaateliste ja emotsionaalsete rünnakute hirmus vait olla. See on ohtlikum, kui me arvame.“
Eesmärkidest ja pärandist järgmistele põlvkondadele
Jõksi jaoks tähendab unistuste Eesti nutikust ja julgust katsetada.
“Minu unistuste Eesti kütkestab avatuse ja uudishimuga. Selline Eesti lummab vabaduse ja julgusega katsetada isegi siis, kui pole täpselt selge, mis välja tuleb.
“Kui Skype’i loojad poleks julgenud unistada, poleks meil seda edulugu kunagi olnud. Sama kehtib ka tänases Eestis – me ei tohi langeda vaimsesse perifeeriasse, vaid peame hoidma avatud meelt ja julgema erineda.“
Kõige enam puudutab Jõksi aga küsimus, millises Eestis kasvavad tulevikus tema lapsed ja lapselapsed. “Öeldakse, et karjääri alguses otsib inimene eesmärki, aga lõpus otsib ta mõtet. Praegu olen ma just selles kohas, kus ma otsin mõtet. Ma unistan, et minu lapsed ja lapselapsed saaksid elada vabas Eestis, mitte ainult juriidiliselt, vaid ka vaimses mõttes vabas. Elu on liiga lühike, et leppida keskpärasusega. Hoia oma unistusi elus. Nagu on öelnud ka Artur Alliksaar: “Et elu armastada, peab armu elustama.””