Kuidas eristada päris turundust lihtsalt „ilusast kommunikatsioonist“? Miks jääb Eesti turundus maailmalavalt tihti kõrvale, kuigi meil on andekaid tegijaid ja ambitsioonikaid ettevõtjaid?
Juttu tuleb nii usaldusest loovpartnerite vastu, Eesti ettevõtete ambitsioonist (või selle puudumisest) kui ka sellest, miks turundus on tegelikult ärikriitiline, mitte lihtsalt kulu.
Multer tõmbab üsna selge piiri kahe rolli vahele: turunduskommunikaator ja turundaja. Esimene „pakendab“ juba olemasolevat toodet või teenust – teeb kampaania, korraldab reklaami, haldab sotsiaalmeediat. Teine aga tegeleb sellega, milline see toode üldse olema peaks, kellele ta loodud on ja millist probleemi lahendab.
Just see teine, strateegiline tase on tema hinnangul Eesti ettevõtetes haruldasem. Kui turundus on juhile vaid kuluüksus või „midagi, mis peab olemas olema“, jääbki koostöö agentuuride ja loovinimestega pealiskaudseks ning ei aita äri päriselt edasi.
Rääkides Eesti turunduse tasemest, rõhutab Multer, et meil ei ole mõistlik end võrrelda suurte rahvusvaheliste turgudega ilma konteksti arvestamata. Meie majandusruum, eelarved ja võimalus väga kitsalt spetsialiseeruda on lihtsalt teised kui Rootsis või Ameerikas.
Kui seal on agentuure, mis tegelevad ainult helilogodega, siis Eestis peab üks ja sama tiim katma korraga mitut aladistsipliini.
Samal ajal ei saa ka turundus muutuda rahvusvaheliseks, kui ettevõtted ise ei julge või ei soovi oma äriga Eesti piiridest välja kasvada – turundus liigub koos brändidega, mitte vastupidi.
Juhtide ja turundajate koostööst rääkides tõdeb Multer, et usaldus on sageli killustatud – ühel tasandil lepingu sõlminud juhtkond võib järgmises astmes hea idee lihtsalt tagasi lükata. Mitte alati pahatahtlikkusest, vaid seetõttu, et ettevõttes puudub ühtne arusaam, mis on meie toode, mille poolest ta parem on ja kes täpselt on meie klient.
Liiga sageli selgub koosolekul, et kolm inimest samast firmast annavad neile küsimustele kolm erinevat vastust.
Sellises olukorras ei saa ka parim agentuur või loovpartner imet teha, sest alus – ühiselt sõnastatud äriline fookus – on kokku leppimata.
AI ja sotsiaalmeedia buumist rääkides rõhutab Multer, et tööriist ise ei ole probleem – küsimus on, mida ja mille arvelt sellega tehakse.
Sotsiaalmeedia haldurite odav teenus võib jätta juhile mulje, et „turundus on kaetud“, kuigi keegi ei tegele tegelikult äri strateegia, positsioneerimise ega kliendi sügavama mõistmisega.
Sama on AI-ga: see võib aidata teksti kiiremalt toota, aga ei asenda otsustamist, vastutust ega sisulist mõtlemist. Halvimal juhul hakkame uskuma faktiviiteid ja „uuringuid“, mida tegelikult olemas ei ole – lihtsalt sellepärast, et masin esitab need veenvalt.
Järgmine podcast juba neljapäeval, 18. detsembril!
