Üleminek inspireeritud mõtlemisest reaalse tegutsemiseni on arengupartneri, coachi ja mentori Age Leedo sõnul koht, kus enamik inimesi kogeb tõelist takerdumist. Tegutsemine ei ole lihtsalt loogiline jätk eesmärgile, vaid täiesti eraldiseisev oskus, mis eeldab teadlikkust, distsipliini ja sisemist tugevust.
“Eesmärk annab meile elevuse tunde, et nüüd ma alustan. Sageli ei ole probleem tahtejõu puudumises, vaid selles, kuidas me oma eesmärgi oleme mõtestanud, sõnastanud ja struktureerinud,” ütleb Leedo.
“Kui eesmärk on liiga suur, liiga üldine või puudub esimene konkreetne samm, siis jääb tegutsemine pausile. Kui aga eesmärk ei vasta meie väärtustele, tekib loomulik vastupanu, mis peatab liikumise juba enne esimest sammu.“
Mustrid, mis sind tagasi hoiavad
Leedo sõnul ei ole järjepidevuse puudumine iseloomuomadus, vaid enamasti õpitud käitumismuster. On mitmeid mustreid, mis näivad esmapilgul loomulikud, kuid tegelikult takistavad tegutsemist. “Üks sagedasemaid on perfektsionism – me ootame ideaalset meeleolu, ideaalset hetke, ideaalset tulemust. Ja kuna ideaalset hetke ei tule kunagi, ei alusta me üldse.”
Teine on ülemõtlemine. “Analüüsime ja mõtleme, kuni tekib illusioon, et tegeleme teemaga, kuigi me tegelikult väldime tegevust. Sageli tegutseme ka emotsioonipõhiselt – kui on tuju, siis teen, kui ei ole, siis ei tee. Nii hakkab järjepidevus sõltuma muutlikest meeleoludest, mitte teadlikest valikutest.“
Ka liigne koormus võib järjepidevust pärssida. “Kui eesmärk või sammud on liiga suured, tekib väsimus juba enne tegutsemist. Ja kui inimene ei puhka ega taastu piisavalt, ei ole tal ka energiat edasi liikuda.”
Leedo rõhutab, et ka piiravad uskumused võivad inimese liikumise juba eos peatada. “Mõtted nagu “ma pole järjepidev inimene”, “mul pole tahtejõudu” või “ma ei saa sellega hakkama” ei ole faktid, vaid mustrid, mida saab teadlikult muuta.”
Kui entusiasm kaob…
Kui unistuse algne eufooria möödub, vajub inimene uudsuse efektist välja ja satub päriselt tegutsemise rütmi. See on koht, kus motivatsioon langeb, sest sisemine dopamiin ei tule enam uuest ideest, vaid saavutustest. “Pikaajaline motivatsioon ei ole tujupõhine, vaid süsteemipõhine. Küsi endalt: miks ma pingutan? Miks ma annan välja oma energiat ka siis, kui on keeruline? Kui sellele vastusele tekib sisemine selgus, on ka palju lihtsam edasi liikuda.”
Leedo soovitab teha edusammud enda jaoks nähtavaks. “Pane need kirja märkmikku, kalendrisse või äppi. Kui soovid, jaga sõpradega. Kui näed, et asjad liiguvad, tekib soov ka edasi liikuda. Meil on vaja märgata oma edenemist, sest vastasel juhul tekib tunne, et midagi ei toimu, kuigi tegelikult toimub väga palju.“
Ega sa ise oma eesmärke ei saboteeri?
Enesesabotaaž on Leedo sõnul palju levinum, kui inimesed arvavad. See ei ole pahatahtlik, vaid aju loomulik kaitsemehhanism, mis püüab inimest hoida ohutsoonis. “Kui ma viivitan olukorras, kus tegutsemine oleks tegelikult lihtne, näiteks ühe e-kirja saatmine või telefonikõne tegemine, on see sageli märk enesesabotaažist. Sama on ootamatu väsimusega enne olulist sammu või olukorraga, kus inimene leiab endale tuhandeid kõrvaltegevusi, et mitte tegeleda sellega, mis on tegelikult tähtis.”
Esimene samm enesesabotaaži lõpetamiseks on selle märkamine. “Oluline on küsida: mis täpselt toimub? Kas ma väldin ebamugavust? Kas ma kardan midagi? Alles siis saab hakata mustrit ümber kujundama.”
Tegutsemist hoiab üleval süsteem, mitte tujud
Leedo rõhutab, et järjepidevuse loovad kokkulepped iseendaga, mitte motivatsioonipuhangud. “Süsteem koosneb selgest eesmärgist, väikestest sammudest, rutiinidest ja toetavast keskkonnast. Sammud peavad olema nii väikesed, et alustada saab ka väsinult. Rutiin annab turvatunde, näiteks hommikul 20 minutit, õhtul 30 minutit. Siis ei pea päeva jooksul mõtlema, millal tegutseda, sest rutiin kannab.”
Millal on mõistlik otsida coachi või mentori abi?
“Coachi poole oleks mõistlik pöörduda, kui inimene tunneb, et ta alustab pidevalt, aga ei jõua esimesest sammust kaugemale. Kui eesmärk on oluline, aga ta lükkab tegutsemist edasi. Kui takistused on sisemised – hirm, uskumused, segadus, ebakindlus. Coach aitab luua selguse, süsteemi ja fookuse. Mentor lisab kogemust ja strateegilist vaadet. Abi otsimine ei näita nõrkust, vaid otsust kasvada.”
Kuidas eristada, millal jätkata ja millal plaan ümber hinnata?
Leedo sõnul tuleb olla enda vastu aus. “Kui eesmärk on endiselt tähenduslik, takistused on ajutised, mingid esimesed tulemused on juba näha ja sisemine motivatsioon pole kadunud – siis tuleb jätkata. Kui aga elevus on kadunud, seotus eesmärgiga on nõrk, eluolukord on muutunud või plaan ei haaku enam tugevuste ja väärtustega, siis tuleb eesmärk ümber hinnata.“
Väikeste võitude tähistamine teeb vastupidavaks
Leedo rõhutab, et inimesed tähistavad sageli ainult suuri võite, kuigi väikesed edusammud on need, mis tegelikult loovad stabiilse eneseusu.
“Kui tähistame ainult lõpptulemust, kogeme 90% teekonnast justkui ebaõnnestumisena. Väikesed võidud, väikesed sammud ja väikesed õnnestumised, loovad tunde, et ma liigun edasi. Need hoiavad motivatsiooni ja muudavad teekonna nauditavaks.”
Tagasilöögid on loomulik osa teekonnast
Ka tagasilöögid ei ole erandid. “Need on hoopis reeglid. Küsimus ei ole selles, kas tagasilööke tuleb, vaid kuidas me neid tõlgendame. Tagasilöök on märk sellest, et sa tegutsed.” Siinkohal soovitab Leedo alati toetuda faktidele, mitte emotsioonidele. “Küsi, mis täpselt juhtus, mis on tegelik probleem ja mida ma saan sellest õppida. Mõnikord ütleb tagasilöök, et plaan vajab kohandamist, mõnikord, et samm oli liiga suur ning mõnikord, et tugi puudus.”
Eneseusu taastamine on oluline osa protsessist. “Eneseusk ei kao kunagi täielikult, vaid vajab lihtsalt uut kinnituspunkti. Väikesed teostatavad sammud loovad selle kinnituspunkti ja annavad tunde, et ma liigun edasi. Nii taastub usaldus enda vastu ja see ongi järjepidevuse alus.”