Räägime sellest, miks praegune pressiteadete ja AI abil koostatud arvamuslugude voog ajakirjanikke hoopis eemale peletab, milline sõnum üldse väärib meediasse jõudmist ning kuidas ettevõtted saaksid targemalt ja mõjusamalt oma lugusid avalikkuseni viia.
Manona tõmbab kohe alguses pidurit levinud illusioonile, et “AI teeb teksti korda”. Vastupidi – tema lauale jõuavad järjest ühetaolisemad, plastmassise kõlaga lood, millest tuleb enne avaldamist välja rookida bürokraatlik keelekummardus, tühipaljad stampväljendid ja igasugune inimlikkust varjav kanseliit.
Räägimegi ausalt, millal tehisaru aitab, millal ta teie sõnumi ära tapab ning miks hea arvamuslugu või pressiteade algab alati mitte tööriistast, vaid julgusest ise oma mõtted selgelt välja öelda.
Millest Manona aga kõige rohkem puudust tunneb, on julgus rääkida oma häälega. Mitte turundusosakonna, mitte AI, mitte “kantseliidi” häälega, vaid päriselt ise, nagu seletaksid õhtul köögilaua taga lähedasele: mis toimub, miks see oluline on ja mida sina näed.
Just siin lähebki enamik Eesti ettevõtteid lati alt läbi – sõnum valitakse mitte sellest, mis ühiskonda päriselt võiks kõnetada, vaid sellest, mida firma ise enda kohta öelda tahab. Tulemuseks on pressiteated ja arvamuslood, mis on küll korrektsed, kuid täiesti tähendusetud.
Lõppkokkuvõttes taandub kõik ühele küsimusele: kas sul on midagi päriselt olulist öelda – ja kas julged seda oma sõnadega välja öelda. Kui vastus on jah, siis on nii ajakirjanikud kui ka lugejad sinu poolel. Kui aga loodad, et AI, PR-agentuur või pikk pressiteade teeb sinu eest mõttetöö ära, jõuabki Manona lauale veel üks plastmassist tekst, millel pole ei kaalu, kõnet ega mõju.
2026. aastal võidab see, kes oskab öelda ühe selge loo inimkeeles – mitte see, kes saadab kõige rohkem faile laiali.