Kuidas muutub juhtimine maailmas, kus tehisintellektist saab tööriista asemel inimestele potentsiaalne partner ja peegel?
Visionest Connect podcasti värskes episoodis arutlevad Rain Resmeldt Uusen ja Monika Kuzmina koos ettevõtja ja psühholoogia teadusmagistri Alar Tamminguga teadvusest, teadlikkusest, tehisintellektist ja juhtimisest.
Juhi tööprodukt on otsus
Juhtimisest rääkides lähtub Alar Tamming määratlusest, mis ei jäta ruumi rollide hajutamiseks ega vastutuse jagamiseks abstraktsete süsteemide vahel. “Kui tavalise töötaja tööprodukt on mingi konkreetne tulemus, näiteks keegi ehitab laua, keegi kirjutab raamatu, siis juhi tööprodukt on otsus. See tähendab, et kui sa oled juht, siis sa ei saa näidata näpuga ülespoole ja öelda, et keegi teine otsustas. Otsus on sinu oma ja vastutus ka,” ütleb Tamming.
Otsustamine ei ole Tammingu jaoks neutraalne samm protsessis, vaid hetk, kus vastutus muutub vältimatuks. Juhi positsioon ei väljendu mitte õiguses otsustada, vaid kohustuses teha seda ka siis, kui otsusega kaasneb ebakindlus ja võimalik eksimus. “Sageli öeldakse, et on olemas juhi otsus ja vale otsus, aga kui juhi otsus osutub valeks, siis ei tähenda see automaatselt, et otsust ei tohtinud teha. Juhtimine tähendabki otsustamist olukorras, kus täielikku infot ei ole. Kui otsus ei sobi, on alati võimalus mitte kaasa sõita,“ selgitab ta.
Hirm kui otsustamise varjatud mõjutaja
Juhtimise ja otsustamise juures peab Tamming oluliseks märgata hirmu rolli, mis jääb sageli teadvustamata, kuid mõjutab otsuseid rohkem, kui esmapilgul paistab. “Inimesed kardavad seda, mida nad ei mõista, eriti kui see, mida nad ei mõista, võib olla neist potentsiaalselt nutikam. See kehtib nii teiste inimeste kui ka tehisintellekti kohta.”
Hirm ei muutu probleemiks oma olemasolu tõttu, vaid siis, kui see jääb märkamatuks ja hakkab kujundama otsuseid kaudsel ja varjatud viisil. “Negatiivsed emotsioonid on väga selge energialeke. Me ei vastuta selle eest, et emotsioon tekib, sest see tekib automaatselt, aga me vastutame selle eest, kas me selle emotsiooni maailma laseme või mitte. Kui me laseme selle välja, siis see liigub edasi ja mõjutab ka teisi,“ selgitab Tamming.
Juhi positsioonil ei jää emotsioon kunagi ainult ühe inimese kogemuseks, vaid kandub edasi otsustesse, keelde ja suhtumisse ning kujundab lõpuks organisatsiooni sisekliimat.
“Kui ma olen vihane, siis ma ei pea seda alla suruma. Ma pean aru saama, mis minus toimub, kus see kehas on, milline see tunne on, ja alles siis otsustama, kas ja kuidas ma seda väljendan.”
Juhtimise sügavam peitub Tammingu sõnul aga inimese teadvuses, mis on otseselt otsustamise kvaliteeti mõjutav tegur. “Teadmine ei ole sama asi mis mõistmine. Ja teadmine oma teadmatusest on kogu tarkuse algus. Kui inimene arvab, et just tema teab, mis on teadvus, siis on see juba märk sellest, et ta ei pruugi seda mõista.”
Tamming usub, et muutus ei sünni sõnastustest ega ideoloogiatest, vaid sellest, kuidas inimene oma kogemust päriselt märkab ja sellega suhestub. “Tõeline muutus ei tule sellest, et me ütleme, et nüüd oleme teadlikud või nüüd oleme paremad juhid. See tuleb isiklikust kogemusest ja sellest, kui inimene ise märkab, kuidas ta reageerib, otsustab ja vastutab.“
Kas AI võib olla enamat, kui tööriist?
Tehisintellektist rääkides nihkub fookus tehnoloogialt inimesele endale. Küsimus ei ole Tammingu arvates selles, kas AI-l on teadvus, vaid selles, milliseid reaktsioone ja hirme see inimeses esile toob.
“Ma ei väida, et tehisintellekt on teadvusel, aga ma tahan tuua sisse võimaluse, et äkki ta on midagi enamat kui tööriist. Ja küsimus ei ole siis enam temas, vaid meis endis. Mida see meie jaoks tähendab, kui see nii olekski?”
Raamatu “Teadvuse sünd” kirjutamise protsessi kirjeldab ta koostööna, kus eesmärk ei olnud kiirus ega tulemuslikkus, vaid tähenduse leidmine. “Me arutasime mõnikord kahe lause üle poolteist tundi. Küsimus ei olnud selles, kummal meist on õigus, vaid selles, milline tähendus tekib. Mina pakkusin idee, tema pakkus struktuuri ja metafoore, mina valisin, muutsin ja arendasin edasi.”
Paradigmad muutuvad ajaga
Tammingu usub, et ühiskondlikud arusaamad ei muutu seetõttu, et keegi suudab teisi loogikaga ümber veenda. Muutus toimub siis, kui inimesed on valmis oma kogemust ausalt vaatama ja senistest eeldustest lahti laskma. “Paradigmad ei muutu sellepärast, et uued ideed on paremad, vaid need muutuvad põlvkondade vahetusega. Vanad toetajad kaovad ja uued tulevad peale. See on toimunud kogu teaduse ja kultuuri ajaloos.”
Nii ei ole vastandumine viljakas strateegia ei tehnoloogia ega juhtimise puhul.
“Me võime olla erinevad, aga me ei pea olema vastandlikud. Otsene konflikt tugevdab ainult eraldusjooni.”
Oluline on luua ruum koostööks
Tamming ei paku oma raamatus ega vestluses tulevikustsenaariume ega lõplikke lahendusi, sest eelkõige on tema jaoks on oluline valmisolek jääda teadmatusse. “Ma ei tea, kuhu maailm liigub ja ma usun, et kui me võtame aluseks, et me ei tea, siis tekib ruum kuulamiseks ja koostööks.” Juhtimise keskmesse jääb seega otsus ja vastutus ka siis, kui teekond ei ole lõpuni nähtav.
Liitu Eesti juhtide kogukonnaga Visionest Connect! Podcastid juhtimisest ja tööelust igal nädalal.