Tihti ei jõua juhid läbipõlemiseni mitte seetõttu, et nad ei oskaks oma tööd või ei tuleks pingega toime, vaid hoopis vastupidi – enamasti on tegemist inimestega, kes on harjunud vastutust kandma, asju ära tegema ja mitte liiga kauaks peatuma. See ei ole teadlik valik, vaid sageli varakult kujunenud muster, mis on aidanud elus edasi liikuda, kuid hakkab ühel hetkel vaikselt vastu töötama.
Coach ja koolitaja Kaisi Kask näeb oma töös, et paljud juhid ei juhi mitte ainult organisatsiooni, vaid kannavad samal ajal ka sügavat sisemist veendumust, et vastutus peab igal juhul olema nende käes: “Ka mina olin pikka aega see, kes teeb asju ära, näeb võimalusi ja lahendusi. Minu sees on olnud kindlus, et ma saan kõigega hakkama, aga samal ajal ka uskumus, et kui mina ei tee, siis ka keegi teine ei tee.“
Juhi puhul loob selline hoiak näilise tugevuse. Tegelikkuses aga lukustab see inimese rolli, kus vastutust ei jagata, piire ei nihutata ja koormust ei korrigeerita enne, kui vaimne või füüsiline tervis seda nõuavad.
Just seetõttu ei ole läbipõlemine juhtide puhul enamasti ootamatu murdepunkt, vaid loogiline tagajärg pikalt kestnud eneseületamisele. Läbipõlemiseni jõutakse enamasti siis, kui on tekkinud harjumus ignoreerida signaale, mis viitavad sellele, et senine juhtimisviis ei ole enam jätkusuutlik. “Kui ei ole enam lihtsalt paha päev, vaid tunne, et kõike on liiga palju, kestab üle mitme nädala, siis on aeg abi otsida. Mida kauem seda kummi venitada, seda raskem on sellest olukorrast ka hiljem välja tulla.“
Läbipõlemine ei ole juhtide puhul enamasti ootamatu murdepunkt, vaid loogiline tagajärg pikalt kestnud eneseületamisele.
Juhtide puhul muutub probleemiks just see, et halba enesetunnet, sisemist tühjusetunnet või motivatsioonilangust peetakse tavapäraseks ja “normaalseks”. Juht võib selliselt jätkata küll oma tavapärast tööd, kuid nii teeb ta seda seisundis, kus närvisüsteem on pidevalt pinges.
Sellises olukorras hakkab töö sageli täitma emotsionaalse reguleerija rolli. Tegutsemine annab kontrollitunde ja hoiab eemal ebamugavad küsimused, millele juhil vastuseid (veel) ei ole. “Ma näen väga sageli, kuidas inimesed proovivad oma tundeid peita töö sisse. Tegutsemine muutub viisiks mitte tunda, mitte märgata ja mitte peatuda,” selgitab Kaisi.
Operatiivsed ülesanded, koosolekud ja otsused loovad tunde, et juht on tegus ja efektiivne, samal ajal kui tema sisemine kontakt iseendaga kaob. Tulemuseks on olukord, kus tööd tehakse palju, kuid otsuste kvaliteet, kohalolu ja mõju hakkavad tasapisi langema.
Siinkohal ei peitu Kaisi sõnul lahendus nädalases puhkuses või ajutises koormuse vähendamises. “Enese eest hoolitsemine ei ole preemia või puhkus. Enesehool on ebamugavate asjade tegemine igapäevaselt, et ennast päriselt hoida – ka siis, kui on kiire, ka siis, kui tundub, et praegu ei ole selleks aega.“
Enesehool on ebamugavate asjade tegemine igapäevaselt, et ennast päriselt hoida – ka siis, kui on kiire, ka siis, kui tundub, et praegu ei ole selleks aega.
Juhtide jaoks tähendab see väga konkreetseid igapäevaseid valikuid: piisav ja kvaliteene uni, regulaarne toitumine, liikumine ja taastumine on otseselt seotud juhi otsustusvõime, fookuse hoidmise võime ja vastutuse kandmisega. “Mida intensiivsem on periood, seda rohkem peavad just need kõige lihtsamad asjad paigas olema.“
Juhi küpsus ei seisne tema vastupidamisvõimes, vaid oskuses ennast juhtida ka siis, ja eriti siis, kui igapäevaelu ja toimetused on muutunud tavapärasest kiiremaks ja pingelisemaks. “Abi otsimine ei ole nõrkuse märk, vaid teadlik ja küps valik. On täiesti normaalne, et elus on perioode, kus jõud ja selgus saavad otsa ning on vaja tuge, kas professionaalse abi või usaldusväärse inimese näol, kellega oma mõtteid jagada.” Juht, kes leiab endale tugivõrgustiku ei loobu vastutusest, vaid muudab selle teadlikumaks ja kestlikumaks.
Abi otsimine ei ole nõrkuse märk, vaid teadlik ja küps valik.