Täiskasvanute hariduse ja haridustehnoloogia ekspert ning Levoro Academy asutaja Ekaterina Seliste sõnul ei ole probleem enamasti inimeste õppimisvõimes, vaid selles, kuidas õppimine on üles ehitatud.
„Täiskasvanud ei õpi samadel alustel nagu noored ning ootused õppimisele on teistsugused. Täiskasvanu aju vajab selget vastust küsimusele, miks midagi õppida. Kui inimene ei näe seost õpitava ja oma elu, töö või heaolu vahel, kaob motivatsioon kiiresti.“
Täiskasvanu aju vajab selget vastust küsimusele, miks midagi õppida
Õppimine peab sobituma täiskasvanu ellu, mitte vastupidi
Erinevalt noortest, kes õpivad formaalhariduse raamistiku järgi, on täiskasvanutel rohkem välja kujunenud igapäevased kohustused, sageli suurem vastutus seoses perekonnaga ja sellest tulenevalt ka kiirem elurütm. Kui õppimine eeldab sellest kõigest eraldi aja, energia ja vaimse ressursi leidmist, muutub see kiiresti koormavaks. Seliste sõnul on see üks peamisi põhjuseid, miks täiskasvanud õpingud katkestavad või edasi lükkavad.
„Täiskasvanute õppimise suurimad takistused on väga praktilised – ajapuudus, töö- ja perekoormus, rahalised piirangud. Nendele lisanduvad emotsionaalsed barjäärid: hirm eksimise ees, ärevus ja tunne, et õppimine nõuab rohkem energiat, kui inimesel parasjagu on,” selgitab Seliste. Kui õppimine lisatakse juba niigi täis päevakavasse ilma kohandusteta, ei toeta see arengut, vaid pigem kinnistub tunne, et õppimine on midagi, mille jaoks peab üle enda varju hüppama.
Täiskasvanud otsivad õpitust praktilisi seoseid
Erinevalt lastest ja noortest ei alusta täiskasvanud Seliste sõnul õppimist ka puhtalt lehelt. Neil on olemas varasemad kogemused, teadmised ja oskused, millele uus info toetub. See võib õppimist oluliselt toetada, kuid seda vaid juhul, kui õppimisviis ja -vorm seda arvestavad.
Täiskasvanud ei õpi kunagi nullist, vaid oma varasema kogemuse pinnalt.
„Täiskasvanud ei õpi kunagi nullist, vaid oma varasema kogemuse pinnalt. Kui noored vajavad rohkem struktureeritud, juhendatud ja sageli mängulisemaid õppimisviise, siis täiskasvanud on võimelised õppimist ise juhtima – seostama uut infot oma kogemustega, hindama selle väärtust ning reflekteerima, kuidas õpitu toetab nende arengut ja eesmärke. “
Kui see seos jääb loomata, tekib kiiresti tunne, et kogutakse infot, millel ei ole päriselt rakendust.
Hirm eksimise ees pidurdab õppimist
Seliste sõnul kannavad paljud täiskasvanud endaga kooliajast kaasas uskumust, et õppimine on seotud hinnangute saamise ja eksimisega. See omakorda mõjutab ka hilisemat valmisolekut õppida. „Hirm eksimise ees pidurdab õppimist rohkem kui teadmiste puudumine. Minu arvates ei ole olemas ka “halbu õppijaid”, on vaid inimesed, kelle õppimist ei ole varasemalt toetatud või ei ole seda tehtud viisil, mis neile päriselt sobiks.“
Hirm eksimise ees pidurdab õppimist rohkem kui teadmiste puudumine.
Selline mõttelaad muudab õppimise pingeliseks ning loob olukorra, kus õppimist võidakse pidada küll vajalikuks, kuid samas välditakse seda nii kaua kui võimalik. Ta rõhutab, et täiskasvanute haridus peaks enesekindlust toetama, mitte seda murendama. “Kui õppimine on paindlik, praktiline ja arvestab täiskasvanu elu ja vastutustega, muutub ebakindlus kasvuvõimaluseks.”
Oluline on seada realistlikud ootused
Seliste nendib, et täiskasvanute puhul ei ole määrav lühiajaline motivatsioon, vaid see, kas õppimine on realistlikult ellu sobitatud. Suured ja ambitsioonikad õpiplaanid kipuvad tema sõnul just seetõttu ebaõnnestuma. „Motivatsioon kõigub ja see on paratamatu. Täiskasvanute õppimise puhul on palju olulisemad harjumused ja realistlikud ootused. Kui õppimine on üles ehitatud nii, et see mahub päriselt inimese ellu, ei pea ta iga kord uuesti ennast motiveerima.“
Kui õppimine on üles ehitatud nii, et see mahub päriselt inimese ellu, ei pea ta iga kord uuesti ennast motiveerima.
Õppimisviisid, mis võimaldavad teadmisi omandada väikeste osade kaupa ja omas tempos, aitavad vähendada ülekoormust ning toetavad järjepidevust. Näiteks sobivad Seliste sõnul täiskasvanutele hästi mikroõppe formaadid, kus õppimine on struktureeritud. “Täiskasvanute jaoks toimib õppimine paremini siis, kui see on jaotatud väiksemateks ja selgeteks etappideks. Näiteks mikroõppe formaat on lihtne ning kergesti läbitav, ei koorma üle ega eelda, et õppimiseks peab leidma pikki vabu hetki.”
Õppimine peaks suurendama kindlustunnet
Täiskasvanute hariduse eesmärk ei ole Seliste sõnul panna inimesi end pidevalt tõestama, vaid aidata neil paremini toime tulla muutustega. Kui õppimine on paindlik, praktiline ja arvestab inimese elu- ja olukorraga, muutub see toetavaks protsessiks. “Regulaarne eneseanalüüs aitab mõista, kas praegused oskused toetavad ka tulevikku. Õppimine ei ole täiskasvanute jaoks pea kunagi eraldiseisev projekt, vaid sellest peaks saama osa igapäevastest otsustest ja vastutusest oma elu eest.“