Visionest Connect podcast’is räägib Kohila vallavalitsuse arendusjuht, ettevõtja ja mentor Aivar Roop saatejuht Rain Resmeldt Uuseniga sellest, kuidas tänane juht saab oma skoobi paika panna, vastutust kanda ilma läbi põlemata ning kaoses mitte ainult ellu jääda, vaid ka uusi ärivõimalusi märgata.
Kui viimased kolm kümnendit ehitasime üles heaoluriiki, mis pakkus justkui kaitsekilpi majanduse ja geopoliitiliste tormide eest, siis nüüd on see võrk mitmest kohast rebenenud.
Roop tõdeb, et tavapärasest „kesktasemejuhi kihist”, kellelt oodati kõikide aukude kinni naelutamist, enam ei piisa – augud on liiga suured ja ajutised lahendused ei tööta.
See sunnib juhte ümber mõtestama nii oma vastutuse piire, kasutatavaid „õmblustehnikaid” kui ka seda, mida üldse on mõistlik proovida muuta maailmas, mille üle sul tegelikult kontrolli ei ole.
Roop rõhutab, et tugeva juhi esimene ülesanne on oma „skoobi” – ehk mõjuala – aus määratlemine: kus ma päriselt saan muutust esile kutsuda ja kus mitte.
Püüe lahendada globaalseid poliitilisi või kliimaküsimusi oma igapäevase juhtimistöö arvelt viib paratamatult läbipõlemiseni. Selle asemel soovitab ta juhil keskenduda tasemele, kus on reaalne mõju – oma meeskonna, ettevõtte või kogukonna peale – ja võtta sihiks mitte kõiki probleeme üksinda „ära päästa”, vaid leida need muutused, kus on toetavad osapooled, selge eesmärk ja mõtestatud tee ka siis, kui maailm ümberringi püsibki ebakindel.
Juhtide rolli teeb eriliseks mitte ametinimetus, vaid valmisolek vastutust kanda – samamoodi nagu ettevõtja eristub teistest sellega, et ta on nõus reaalselt riski võtma.
Roopi sõnul on juhid sageli lihtsalt paremini organiseeritud inimesed, kes oskavad olulist ebaolulisest eristada ja lähtuvad igapäevaselt põhimõttest, et 20 protsenti tegevustest peab tooma 80 protsenti tulemusest. See tähendab ka ebapopulaarseid otsuseid, emotsionaalse pingega toimetulekut ja teadmist, et juhi palk ei kajasta mitte ainult tööd, vaid ka pidevat vaimset survet, mille eest teised tiimis vabad on.
Seetõttu ei näe Roop muutuste juhti superkangelasena, vaid inimesena, kes hoiab kõigepealt iseenda „hapnikumaski” paigas – hoolitseb oma vaimse ja füüsilise tervise eest, õpib juurde, hoiab kätt erialatrendidel pulsil ja piirab teadlikult infomüra mõju.
Alles seejärel saab ta päriselt oma meeskonda ja ühiskonda toetada. Visionest Connect’i vestlusest koorubki välja pilt juhist, kes ei varise kriiside all kokku ega uhkusta haavamatusega, vaid julgeb valida fookuse, tunnistada piire ja näha muutustes mitte ainult ohtu, vaid ka võimalust tulevikku teadlikult kujundada.