Kui arvamus ei sobi kuulaja ootustega, ei pruugita seda lõpuni kuulata – selle asemel püütakse arvajat kiiresti paigutada mõnda tuttavasse lahtrisse. Ettevõtja, autor ja vabamõtleja Peeter Võrk näeb selles tänase arutelukultuuri üht keskset probleemi.
Võrgu hinnangul katkeb arutelu tihti juba alguses. „Kui mõte on kuulajale sobimatu, siis ei hakatagi tihti lõpuni kuulama ja arutama, vaid soovitakse arvajat maha tampida,“ tõdeb ta.
Tema sõnul on arukate inimeste vahel sisuline arutelukultuur endiselt olemas. Samas hoiduvad paljud neist avalikult oma mõtteid väljendamast. „Osad räägivad eravestluses üht ja avalikult vaid „sobivaid“ seisukohti, nii igaks juhuks või siis oma huvide esindamiseks.“
Kiire sildistamine säästab mõtlemist
Võrk toob välja, et sildistamine algab sageli juba enne esimest lauset. Inimene paigutatakse esmalt visuaali või esmamulje põhjal stereotüüpi ning seejärel tõlgendatakse ka tema juttu selle raamistiku kaudu.
Kui vestluse algus stereotüüpi kinnitab, on otsus juba tehtud. „Ilmselt on esmane põhjus lihtsus,“ ütleb ta.
„Inimese kasti paigutamine ei nõua oma aju kasutamist, ei nõua mõtlemist ning puudub vajadus ise muutuda või arvamust muuta.“
Selline lähenemine annab kiiresti kindlustunde, et enda teadmised on õiged. „See annab sinu enda teadmisele koheselt õiguse – sa oled eksimatu ja teine inimene on vale või vähemalt vähem õige kui sa ise.“ Võrgu sõnul pakub see ka turvatunnet.
Kui inimene on „karpi pandud“
Sildistamine mõjutab otseselt seda, kas arutelu üldse tekib. Kui kuulaja on veidigi avatud ja valmis kaasa mõtlema, võib esialgne sildistamine siiski katkeda. Sildistatu jaoks tähendab olukord aga vajadust sellest raamistikust välja murda.
„Sildistatav saab ju ka aru, et ta on karpi pandud ning peab sealt ise välja rabelema,“ ütleb Võrk. Kui seda juhtub korduvalt, võib mõju olla vastupidine. „Kui teda sildistatakse pidevalt mingi välise näitaja järgi, siis kaob ta enesekindlus ning püüd karbist väljuda väheneb.“
Eriti keeruliseks muutub olukord siis, kui mõlemad pooled sildistavad teineteist.
Sildid kui kaitsemehhanism
Samas ei näe Võrk sildistamist ainult negatiivse nähtusena. Tema sõnul on see ka kaitsemehhanism, mis aitab inimesel säästa aega ja energiat. „Kui mulle läheneb inimene, keda olen juba eemalt sildistanud „mingiks paadialuseks“, siis puudub mul igasugune valmidus kuulata või suhtlema asuda. Ma eeldan, et ta tahab näiteks raha küsida ja tõrjun ta juba eos.“
Kui aga inimene jõuab temani ja esitab näiteks lihtsa küsimuse, võib reaktsioon muutuda. „Kui ta küsib viisakalt teed, siis ma juba vastan talle ka viisakalt.“
Sellest vaatenurgast võivad sildid olla praktiline viis igapäevaelus otsuseid teha. „Sildistamine on teatud kaitsemehhanism, mis säästab minu aega, energiat ja võib-olla ka näiteks raha.“
Millal sildid aitavad ja millal moonutavad?
Võrgu hinnangul võivad sildid olla kasulikud ka mõistmise vahendina. Need aitavad üldistada ja näha mustreid inimgruppide käitumises. „Sa ei hakkagi uurima, mida konkreetne indiviid mõtleb, sest tõenäosus, et ta ei sobi, on suur. Pole mingit põhjust igaühega vestelda või käsitleda teemasid, mis sulle korda ei lähe.“
Samas võib selline üldistamine hakata reaalsust moonutama. Kui silt muutub automaatseks hinnanguks, ei jõua inimene enam teise mõtte tegeliku sisuni.
Seisukoht muutub identiteediks
Võrk näeb ühe probleemina ka seda, et üksikuid seisukohti kiputakse tõlgendama inimese identiteedina. „Kahtlustan, et rumalusest,“ ütleb ta otse. „Võimetusest mõista üksiku seisukoha sisu ja seost muu olemusega.“
Tema sõnul mängib siin rolli ka pealiskaudsus. Inimesed ei süvene teemasse, vaid annavad hinnangu pealkirja põhjal. „Nii nagu me täna uudiseid loeme.“
Kuidas rääkida keerulistest teemadest?
Tänases avalikus ruumis nõuab keerulistel teemadel rääkimine sageli ettevaatlikkust. Võrgu sõnul tuleb tihti alustada selgitustega, mis ei ole otseselt teema osa. „Tuleb algatuseks raisata energiat mitmete selgituste peale – et see, mis ma nüüd ütlen, ei diskrimineeri vähemusi, et ma pole ühegi erakonna liige, et vabanda kui ma eksin.“
Tema sõnul aitab selline lähenemine osa vastuseisust maha võtta.
Samas tuleb vältida kaasvestlejaga vaidlemist. „Selle asemel on vaja argumenteerida oma arvamust ilma vastandumata.“
Võrk nendib, et mõnel teemal ei ole tänases avalikus ruumis lihtne rääkida. „On teemasid, kus ei saa täna üldse sõna võtta, kui arvad „valesti“. Välja arvatud juhul, kui tead, et kaasvestleja on tuttav ja avatud mõttemaailmaga.“
Seetõttu on Võrgu soovitus üllatavalt lihtne. Kui soovid väljendada ebapopulaarset arvamust ilma, et see kohe sildistamisega lõppeks, tuleb tema sõnul alustada inimestest enda ümber. „Vali sõpru ja kaaslasi, kellega suhelda.“