Arengukoostöö – mis see tegelikult on ja miks see Eestit puudutab? Võtame esmalt lahti arenguabi ja arengukoostöö vahe ning räägime sellest, kuidas Eesti on ise abisaajast kasvanud abistajaks.
Anu-Mall Naarits selgitab, miks humanitaarabi (tekid, ravimid, kiire pääste) on vaid esimene kiht ning kuidas päris arengukoostöö algab alles siis, kui fookus liigub haridusele, ettevõtlusele, töökohtade loomisele ja kogukondade iseseisvale toimetulekule.
Kuuleme, millist unikaalset väärtust saab Eesti pakkuda just oma reformikogemuse ja “endise Nõukogude riigi” teekonnaga Euroopa Liitu.
Kuidas Visionest arengukoostöösse “sisse kukkus”
Anu-Mall räägib väga konkreetsest hetkest, mil arengukoostöö tema ellu tuli – Ukraina ettevõtjate pöördumisest 2016. aastal. Nad vajasid kiiresti suurt, väga praktilist ekspordiprogrammi, olid sõjaolukorras ega omanud selleks raha.
Visionest võttis riski: pani ise programmi kokku, otsis rahastuse ning astus esimest korda arengukoostöö maailma. Kuidas esimesed sammud Ukrainas tegelikult välja nägid, millised hirmud ja vead tehti ning kuidas sellest kasvas välja juba pea kümneaastane koostöö.
Arengukoostöö päris elu: Ukraina, Gruusia ja Armeenia tänavapilt
Edasi liigume paberilt tänavale. Anu-Mall kirjeldab, milline on elu täiemahulise sõja tingimustes Ukrainas: avatud poed ja arenevad ärid kõrvuti mobilisatsioonihirmu, hinnatõusu ja pideva õhurünnakute ohuga.
Gruusias avanevad teistsugused pinged – suurtest protestidest kuni seadusandlike piiranguteni, mis keeravad ühiskonda järjest kinnisemaks.
Armeenias vastupidi tuntakse eufooriat Euroopa suuna ja kiirete reformisoovide üle. Nende lugude kaudu avaneb arengukoostöö inimlik mõõde: otsused, kuidas jääda kohale, panustada ja aidata ettevõtjatel päriselt edasi liikuda.
Mida Eesti juhid sellest endale kaasa võtta saavad?
Saate lõpus räägime väga praktiliselt, kust juhina alustada: millal arengukoostöösse üldse minna, millal on targem kõrvalt jälgida, kuidas leida usaldusväärseid partnereid ja aru saada, kus päriselt raha liigub (ja kes lõpuks maksab).
Juttu tuleb ka riskidest – läbipõlemine, üle planeerimine, “projektiks” jäämine – ning sellest, miks arengukoostöö pole lihtsalt üks kõrvaline grant, vaid strateegiline otsus.
Anu-Mall julgustab juhte alustama väikeste sammudega, kasutama Eesti unikaalset reformi- ja eksportkogemust ning minema kohale mitte valmis lahendust “maha müüma”, vaid koos looma midagi, mis on kohapeal tõesti vajalik ja kestlik.