Tööpostil on kõigil oma ootused. Me soovime, et juht ja kolleegid käituksid teatud moel. Mis iseloomustab taanlaste suhtumist? Kolm põhijoont: nad eeldavad, et kolleege saab usaldada; nad eeldavad, et kui kolleegil tekib mõni küsimus, siis ta küsib seda otsekoheselt; ja nad eeldavad, et kui keegi tegigi mingi vea, siis ta annab sellest kohe teada, et asja parandada.
Kui ma tulin USAst Taani elama, olin ma alguses väga konkurentsihimuline. Pidin oma hoiakut muutma, sest Taanis on levinud kollektiivne kultuur. Lisaks ei salli nad üldse mikrojuhtimist ja, mis väga oluline, oskavad enda üle naerda.
Taani heaoluühiskonnaga seotud ärikultuur
Taanis ei ole sellist asja nagu kuu töötaja, sest seal on tiimitöö ja kõik on selles mõttes panustamise poolest võrdsed. Kui neil miski õnnestub, on see tänu tiimile; kui nad milleski läbi kukuvad, on see ka tiimi ühine eksimus. Kedagi ei tooda eraldi välja – ei seda, kelle tulemused on paremad, ega seda, kellel on need kehvemad.
Sellisele lähenemisele, kogukonna- või grupikultuurile aitab kõvasti kaasa tugev heaoluühiskond. Taanlased ei ole keskendunud sellele, kuidas teistest parem olla, neid ei motiveeri uhke ametinimetus või edutamine, vaid neid huvitavad põnevad ülesanded.
Taani ärikultuuris on väga tavaline, et juhi arvamus pannakse kahtluse alla, otse ja ausalt. See käib lausa hea tooni juurde, selle asemel et kuskil nurga taga sosistada. Ja see on omakorda üks põhjus, miks selles väikeses riigis on nii palju innovatsiooni.
Vaba aeg on Taanis püha. Inimesed lähevad tõepoolest tööaja lõppedes ära ja juhid innustavadki seda tegema. Ei mingit suhtumist, et sa vead teisi justkui alt, kui sa kogu aeg tööd ei tee või selle peale ei mõtle. Kui juhtubki, et on vaja ületunde teha, siis on järgmine tööpäev lühem.
Usaldus on olemas, aga austus tuleb välja teenida
Taani ettevõtted on reeglina lameda struktuuriga, nii et ülespoole liikuda on raskem ja karjäär seega enamasti horisontaalne. Kusjuures sageli ei saagi kohtumisel kohe aru, kes on tiimi juht (miski ei osuta sellele, ei parem ülikond, kell ega auto parkimismajas).
Kõige selle aluseks on Skandinaavias populaarne Jante seadus, mis ütleb:
- Ära arva, et sa oled „keegi“.
- Ära pea ennast sama heaks, kui oleme meie.
- Ära pea ennast meist targemaks.
- Ära käitu nii, nagu sa oleks meist parem.
- Ära arva, et tead meist rohkem.
- Ära arva, et oled rohkem kui meie.
- Ära arva, et võid meile midagi õpetada.
Jante on väljamõeldud linn ja selle seaduse on kirja pannud norra kirjanik Aksel Sandemose oma romaanis „En flyktning krysser sitt spor“ („Põgenik ületab oma jäljed“), 1933.
Eks sellel Skandinaavia mentaliteedil on ka oma miinused. Kui hierarhia ei loe, siis võib iga töötaja minna oma arvamusega otse näiteks tippjuhi juurde, jättes oma otsese juhi vahele, kellega oleks ehk mõne asja puhul kohasem asju arutada. See tekitab parasjagu segadust. Ning kriitikaga harjunud Taani juht, kes satub juhtima rahvusvahelist tiimi, võib leida ennast olukorras, kus ta arvab, et ju ta tegi kõik õigesti, sest keegi ei avalda arvamust ka siis, kui näeb ekslikke juhtimisotsuseid.