Sõbrapäeva tähistamine võib esmapilgul tunduda pigem kauge mälestusena kooliajast päevana, millel võiks olla sügavam seos organisatsioonikultuuri või juhtimisega. Samas peitub selles päevas aga võimalus, mis ulatub märksa kaugemale südamekujulistest kommikarpidest ja roosadest kaisukarudest.
Organisatsiooni sisekultuur ei teki pea kunagi läbi suurte ürituste, motivatsioonikoolituste või strateegiapäevade, mille koostamisse on panustatud palju aega ja energiat. Põhirõhk on hoopis igapäevasel mikrosuhtlusel – kuidas kolleegid üksteise poole pöörduvad, kuidas juhid tehtud tööle reageerivad ning kas ja kuidas väljendatakse tunnustust.
Sõbrapäev võib olla väike meeldetuletus kalendris, mis annab loomuliku põhjuse need praktikad korraks teadlikult fookusesse tõsta ja vaadata, milline on organisatsioonisisene toon tegelikult.
Märkamine kui organisatsiooni toimimise loomulik osa
Suurem osa organisatsioonidest investeerib oma töötajate heaolusse läbi koolituste, uuringute ja erinevate programmide, otsides lahendusi, kuidas hoida inimesi motiveerituna ja pühendununa. Samal ajal jääb sageli tähelepanuta üks kõige lihtsamaid, kuid pikas plaanis mõjusamaid tegureid – igapäevane tunnustus. Inimese vajadus olla märgatud ei kao kunagi ning mida kiirem on tempo ja mida rohkem otsuseid tuleb igapäevaselt vastu võtta, seda enam vajatakse ka kinnitust, et tehtul on tähendus ning panus ei jää nähtamatuks.
Sõbrapäeva fookuse nihutamine märkamisele aitab vältida kohmetust ja toob esile selle päeva sisulise väärtuse.
Sõbrapäeva fookuse nihutamine märkamisele aitab vältida kohmetust ja toob esile selle päeva sisulise väärtuse. See võib olla päev, mil üks kolleeg ütleb teisele siirad tänusõnad, juht toob esile kellegi järjepidevuse või meeskond võtab hetke, et märgata väikeseid võite, mis muidu kiire töövoo keskel märkamatuks jääksid.
Sellised mikrotunnustused ei muuda üksnes ühe päeva meeleolu, vaid kujundavad pikemas perspektiivis ka organisatsiooni sisekliimat ning aitavad inimestel tunda, et nad ei ole vaid rollid süsteemis, vaid päriselt märgatud osalised ühises protsessis.
Juhi roll: algataja või võimaldaja?
Kas sõbrapäevaga seotud algatused peaksid aga tulema juhilt või kollektiivilt ning kas üldse on juhi ülesanne taolisi hetki teadlikult esile kutsuda? Tegelikult ei seisne juhi roll niivõrd millegi korraldamises, vaid pigem võimaldamises. Juht ei pea tellima kingitusi ega looma kohustuslikke tegevusi, mis kõigile ühtemoodi sobiksid. Palju olulisem on luua keskkond, kus inimesed julgevad üksteist tunnustada.
Juht ei pea tellima kingitusi ega looma kohustuslikke tegevusi, mis kõigile ühtemoodi sobiksid. Palju olulisem on luua keskkond, kus inimesed julgevad üksteist tunnustada.
Organisatsioonikultuur ei teki selle põhjal, mida juht aeg-ajalt ütleb, vaid sellest, mida igapäevaselt lubatakse teha, mida päriselt tehakse ja kuidas sellele reageeritakse. Kui meeskonnas on tavapärane teineteist hea töö eest tunnustada või märgata kellegi järjepidevat panust, siis on ka sõbrapäev vaid üks paljudest loomulikest hetkedest, kus see käitumine esile tuleb. Kui aga tunnustamine on haruldane või lausa piinlik, ei lahenda seda ka ükski püha, sest probleem ei seisne kuupäevas, vaid organisatsiooni- või meeskonnaülestes hoiakutes ja harjumustes.
Väikesed praktikad, mille mõju on suurem, kui esmapilgul tundub
Sõbrapäeva ei pea tähistama ka suurejooneliselt ega muutma seda projektiks, mis nõuab märkimisväärset eelarvet või keerulist planeerimist. Sageli on just kõige lihtsamad tegevused need, mis mõjuvad kõige loomulikumalt ning loovad siira ja sooja tunde ilma liigselt pingutamata.
Sageli on just kõige lihtsamad tegevused need, mis mõjuvad kõige loomulikumalt ning loovad siira ja sooja tunde ilma liigselt pingutamata.
Näiteks võib koosoleku lõpus võtta minuti, et nimetada kolleegi nimi, kelle panust on viimase nädala jooksul märgatud, või pakkuda võimalust edastada tänusõnad paberil või siseveebis. Ka ühine kohvipaus või lõuna, kus inimesed saavad omavahel vabamalt suhelda, on head võimalused tunnustuse edasi andmise võimaldamiseks.
Ka ühine kohvipaus või lõuna, kus inimesed saavad omavahel vabamalt suhelda, on head võimalused tunnustuse edasi andmise võimaldamiseks.
Oluline on aga, et osalemine oleks vabatahtlik ning keegi ei tunneks, et ta peab tegevusi kunstlikult kaasa tegema lihtsalt seetõttu, et nii on ette nähtud. Sunnitud elevus, kohustuslikud mängud või kunstlikult loodud positiivsus mõjuvad enamasti vastupidiselt. Autentsus on siinkohal võtmesõna.
Mikrohetked kujundavad makrokultuuri
Organisatsioonikultuur ei ole abstraktne mõiste, mida saab kirjeldada vaid väärtuste nimekirja või visioonilausena. See väljendub selles, kuidas inimesed üksteisega esmaspäeva hommikul tööle saabudes räägivad, kuidas reageeritakse eksimustele, millise tooniga antakse tagasisidet ning kas pingutust märgatakse ka siis, kui tulemus ei ole täiuslik. Sõbrapäev võib olla meeldetuletus, et ka kõige väiksematel žestidel on mõju ning et hoolivus ei pea olema suur ega demonstratiivne, et olla tähenduslik.
Lõppkokkuvõttes ei määra ju töökoha õhkkonda see, mitu korda aastas korraldatakse suuri sündmusi või kui palju investeeritakse brändingusse, vaid see, kas inimesed tunnevad, et nende kohalolu ja panust on päriselt märgatud. Sõbrapäev võib olla vaid üks kommertspüha kalendris, aga see võib olla ka päev, mil tõusevad esile tänulikkus ja vastastikune austus.