Kuigi eestlaste teadmised Armeeniast piirdusid seni sageli üksikute lapsepõlvemälestuste või üldise ettekujutusega endisest Nõukogude vabariigist, kerkib Armeenia tänases maailmas esile hoopis teistsuguses rollis.
Noore, ent kiiresti areneva demokraatiana on riik viimase kümnendi jooksul teinud tugeva hüppe nii ettevõtluskeskkonna, digilahenduste kui ka idufirmade ökosüsteemi arendamisel.
Eesti kogemus digiriigina, e-identiteedi ja küberturbe valdkonnas pakub Armeeriale praktilist eeskuju, samal ajal kui Armeenia tugev IT-sektor, globaalne diasporaa ja kasvav ekspordipotentsiaal loovad uusi koostöövõimalusi Eesti ettevõtjatele, investoritele ja juhtidele.
Vestlusest selgub, et kahe riigi sidemed on tegelikult märksa sügavamad ja vanemad, kui enamik eestlasi teab. Juba 19.–20. sajandi vahetusel lõid Tartu ülikooli professor Friedrich Parrot ja kirjanik Hatšatur Abovjan esimese haridus- ja kultuurisilla Tartu ja Armeenia vahel; Haapsalust pärit misjonär Anna Hedvig Büll päästis omakorda tuhandete armeenia laste ja naiste elud.
Tänapäeval vormub see ajalugu ümber praktilisteks koostööprojektideks: Eesti toetab Armeenia digi- ja e-valitsemise reforme, käivitab küberturbeprogramme, Eesti investorid avastavad kohalikku idufirmade maastikku ning üha olulisemaks muutub ka arengukoostöö ja poliitilise partnerluse mõõde.
Harutjunjan rõhutab, et Armeenia suurim kasutamata potentsiaal seisneb veel digitaliseerimata protsessides – alates paberdokumentidest ja pangakontorites käimisest kuni väikeste ettevõtete igapäevase asjaajamiseni.
Just siin näeb ta Eesti ettevõtete võimalust: e-allkirja, identiteedilahenduste, klienditeekonna ja teenusedisaini kogemus, mis Eestis on iseenesestmõistetav, oleks Armeenias hüppeline kvaliteedimuutus.
Samal ajal avaneb Eesti investoritele ligipääs turule, kus idufirmad on “AI-native” juba esimesest päevast, kus diasporaa annab loomuliku silla USA ja teiste suurte turgude suunas ning kus poliitiline tahe majandussuhteid Euroopa suunal süvendada on olemas.
Grigoryani vaatenurgast on Eesti ja Armeenia suhted ka kahe sarnase teekonnaga väikeriigi lugu: mõlemad tulid nõukogude süsteemist välja tugeva inimkapitali, kuid piiratud ressurssidega.
Kui Eestist on saanud digiriigi etalon, siis Armeenia vaatab sellele kui praktilisele õpikunäitele – kuidas positsioneerida end tehnoloogia- ja ärisõlmpunktina, kuidas ühendada diasporaa oskusteave kodumaise ettevõtlusega ning kuidas viia tervishoiu, töö- ja riigiteenuste digipööre turvaliselt järgmisele tasemele.
Kõige selle taustal otsib Armeenia üha tihedamat sidet Euroopa Liidu ning sealhulgas Eestiga – nii läbi saatkondade, viisalihtsustuste, kultuuri- ja haridusvahetuse kui ka väga konkreetsete ekspordi- ja investeerimisprojektide.
Podcast’i üks keskseid järeldusi on, et koostöö ei piirdu üksnes tehnoloogia ja äriga. Turism, toit ja kultuurilised kogemused võivad olla just see pehme sild, mis viib edasi suurematele projektidele.
Armeenia mägine loodus, veinid, puuviljad ja rikkalik kloostrikultuur pakuvad eestlastele senini avastamata sihtkohta, samal ajal kui Eestis elav umbes 1500–2000 liikmeline Armeenia diasporaa aitab siinpool tutvustada Armeenia maitsete ja traditsioonide mitmekesisust.
Eesti ja Armeenia vahel on olemas nii ajalooline side kui ka väga konkreetne tänane potentsiaal – eriti digitaliseerimise, IT-sektori ja idufirmade, aga ka kultuuri ja turismi vallas – ning nüüd on õige hetk, et Eesti juhid hakkaksid Armeeniat sihipäraselt nägema partneri ja turuna, mitte pelgalt kauge endise nõukogude riigina.
Harutjunjan ja Grigoryan rõhutavad, et kõige tugevamad ärisidemed sünnivad sageli pärast esimest isiklikku visiiti – kohtumist kohalike inimestega, ühist lauda ja arusaamist, kui palju ühel väikeriigil on tegelikult pakkuda.