Tänaseks juhib ta Stell Eestis kinnisvarahalduse ärisuunda, on vedanud rahvusvahelisi suurkliendilepinguid ja arendanud meeskondi, kuid mäletab hästi, kuidas naise pädevust alguses ei võetud tõsiselt.
Selles podcastis räägib ta ausalt sellest, kuidas autoriteeti teadlikult üles ehitada, mis vahe on „mehena tõestamisel“ ja iseendaks jäämisel ning miks naised juhina võiksid palju julgemalt ennast nähtavaks teha.
Merike meenutab, et kliendi poolelt oli kõik alguses justkui lihtne: lepingud, ootused ja ülesanded olid mustvalgel kirjas. Hoopis teistsugune väljakutse oli aga värske juhina esimest korda päriselt inimeste juhtimine. „Algajana tahad öelda: teeme nüüd nii ja kõik teevad,“ kirjeldab ta. „Aga üsna kiiresti sain aru, et üht ja sama käekirja ei saa kõigile rakendada – inimesed on erinevad, nende võimed, ootused ja iseloomud on erinevad.“ Esimesed suuremad eksimused tulidki sealt, et ta proovis kõiki juhtida ühtemoodi, suruda meeskonda oma tempo ja stiiliga, mõistmata, et hea juhtimine algab inimese individuaalse vaate mõistmisest.
Üks valusamaid õppetunde oli seotud tagasiside andmisega. Noore juhina eelistas Merike otsekohesust – öelda selgelt, mis on valesti ja mida tuleb teisiti teha. „Mõtlesin, et nii on aus ja efektiivne: räägime probleemist ära ja lähme edasi,“ ütleb ta. Praktikas selgus, et osa inimesi ei talu sellist otseütlemist; nende jaoks kõlas see kriitika, mitte toetusena. „Tegelikult ei ole ju eesmärk inimest „paika panna“, vaid aidata tal mõista, mida klient või ettevõte temalt ootab ja kuidas sinna tulemusteni jõuda,“ sõnastab ta. Just sealt algas tema jaoks teadlik teekond õppida inimesi juhtima nii, et sõnum jõuaks kohale, aga soe suhe jääks alles.
Kõige teravamalt tundis Merike oma pädevuse küsimärgi alla seadmist siis, kui ta astus juhirolli pärast kogenud meeskolleegi.
Meeskond ja kliendid olid harjunud, et „põhijuht“ on tema eelkäija, kes jäi ettevõttesse edasi. „Inimesed pöördusid automaatselt tema poole – tema ju teab, tema on kindel. Mina olin uus, noor ja naine,“ kirjeldab ta.
Soov end tõestada viis teda pingutama üle: töötama rohkem, võtma kõik enda kanda ja käituma kohati nagu mees, kelle asemele ta tuli. Tagantjärele ütleb ta ausalt: esimese aastaga ta põles läbi. „Ma püüdsin tõestada, et olen sama hea kui tema, selle asemel et küsida, milline juht olen mina ja mille poolest mina väärtust loon.“
Naisjuhid on lahedad
Vestluse lõpus ütleb Merike midagi, mis võiks kokku võtta kogu teema fookuse: „Naisjuhid on lahedad ja nad võiksid palju rohkem välja paista.“ Tema jaoks tähendab see eelkõige valmisolekut oma kogemust jagada – nii edulugusid kui ka läbikukkumisi.
Just need lood aitavad teistel näha, et nad ei ole oma kahtlustes, hirmudes ega võitlustes üksi.
„Oleks väga tore, kui naised oleksid julgemad rääkima, kirjutama, lavale astuma,“ ütleb ta. Sest mida rohkem on nähtavaid ja kuulda olevaid naisjuhte, seda raskem on kellegi kompetentsi enam pelgalt soo tõttu kahtluse alla seada.