Kardame, et teistest eristuvad mõtted tekitavad tülisid, kehva muljet ja negatiivset õhustikku. Niisamuti ka tööelus. Tahame juhina, et tiim töötaks hea tandemina, justkui ühe rõõmsa tööperena, kus probleeme ja lahkhelisid ei tunta. Tegelikult see nii ei ole ja hoopis näiline üksmeel, mitte arvamuste rohkus, võib saada tiimile saatuslikus.
Miks ma juhina ootan ja julgustan seda, et me tiimis jääksime koosolekutel eriarvamusele, tooksime lauale erinevaid vaatenurki või näeksime ühe „õige“ lahenduse asemel mitut võimalikku varianti?
Lihtne vastus on see, et juhina lähtun ma põhimõttest: mul võib olla üks ja minu meelest parim mõte, kuid kui ma küsin oma tiimilt, saan tõenäoliselt vastu kümme teist ideed, mis võivad olla minu omast paremad. Inimesena võib seda olla keeruline tunnistada, sest enamasti meeldivad meile kõige rohkem ikka meie enda mõtted. Ometi tasub see lähenemine end ära.
Rohkem eeliseid kui riske
Eriarvamustel on hulgaliselt plusse, mis aitavad tiimitöös suurendada efektiivsust, kvaliteeti ja kaasatust, näiteks:
- Paraneb otsuste kvaliteet
Lauale toodud arvamuste ja ideede üle arutamine võivad tunduda ajakuluka ja stressirohke tegevusena. Lihtsam oleks ju kokku tulla ja otsustada. Kuid kiirelt ühele meele jõudmine ei taga, et tehtud valikud on alati kvaliteetsed ja teenivad tiimi hüve.
- Inimesed tunnevad end kaasatuna ja võtavad suuremat vastutust
Eriarvamuste kaasamine aitab suurendada inimeste vastutustunnet ja pühendumust. Kui inimestel on võimalus oma arvamust avaldada ja otsustusprotsessis kaasa rääkida, tunnevad nad end väärtustatuna ning osana tervikust. Sellisel juhul ei jää otsused pelgalt “kellegi teise” omaks, vaid muutuvad ühiselt loodud lahendusteks, mille elluviimist ollakse valmis ka ise vedama. Kaasarääkimise võimalus kasvatab meis sisemist motivatsiooni. Tekib omanikutunne, mida kellegi teise etteöeldu, käsk või reegel ei suuda kunagi sellises mõõtmes luua.
- Kasvab usaldus
Mõtterohkuse aktsepteerimine ja teadlik kaasamine aitab oluliselt kasvatada usaldust. Kui inimesed näevad, et nende seisukohad kuulatakse ära ja nendega arvestatakse, tekib turvalisem töökeskkond. See omakorda suurendab julgust jääda eriarvamusele ning oskust ja tahet oma mõtteid põhjendada.
Selline keskkond soosib avatust ja ausat suhtlust ka keerulisemates vestlustes, sest need ei jää „elevant toas“ teemadeks, mille ümber kikivarvul laveeritakse. Üllatuslikul kombel võib eriarvamuste olemasolu vähendada vastandumist ning suurendada valmisolekut üksteist toetada ja ühiselt kokkulepitu ellu viia.
Mis on aga levinumad vead, kui eriarvamustele ruumi ei jäeta?
- Ideed unustatakse inimestest eraldamata
Kuigi erinevate ideede esitamine võib olla teretulnud, tehakse sageli viga sellega, et arutelu nihkub sõnumilt selle toojale. Näiteks ütleb keegi välja mõtte, mis kõigile ei pruugi meeldida. Selle asemel et põhjendada, miks idee ei sobi, hakatakse verbaalselt ründama selle väljaütlejat.
Kui aga inimene idee taga on ebasümpaatne, ei tähenda see automaatselt, et kõik tema ideed on kehvad või väärivad kõrvaleheitmist. Seetõttu on eriarvamuste puhul ülioluline eristada ideed ja inimest selle taga.
- Inimesed saavad enda väljaöeldu eest karistada
Kui juht on välja öelnud, et tiimis on erinevad vaatenurgad teretulnud, peavad ka sõnad ja teod kokku käima. Kui sõnades on lubatud jääda erinevasse leeri, aga peagi kuulevad tiimiliikmed, et too teisitimõtleja on näiteks koondatud või teise osakonda üle viidud, annab see tugeva signaali, et tuleb olla ettevaatlik.
See võib omakorda viia selleni, et töötaja hakkab hoolikalt valima oma sõnu või tunneb end ohustatuna ega proovi järgmisel korral oma arvamusega lagedale tulla. Eriarvamusele jäämise eest karistamine ei ole kuidagi aktsepteeritav. See kultiveerib näilist konsensust ja lammutab vaikselt tiimi usaldust.
- „Sissisõda“ käib edasi
Näiline üksmeel on tiimile suur ohukoht. Konflikt ei pruugi avalduda kohe, vaid kogub aja jooksul hoogu. N-ö sissisõda jätkub kohvinurgas ja privaatsetes vestlustes.
Kui inimesed tunnevad, et neid ei kuulata või neilt oodatakse ainult juhile meelepärast vastust, ei kao eriarvamused kuhugi – need lihtsalt liiguvad teistesse kanalitesse.
Piisavalt kaua „põranda all“ pulbitsenud rahulolematus kulmineerub ühel hetkel sellega, et inimesed hääletavad jalgadega ja lahkuvad.
Sestap ei ole küsimus selles, kas eriarvamused tekivad, vaid selles, mida me nendega teeme. Juht ei pea looma vaikivat üksmeelt ega näiliselt rõõmsat tiimi, vaid keskkonda, kus ka erinevad hääled saavad kõlada ning viivad kokkuvõttes paremate otsusteni.
Kui järgmine kord keegi sinu tiimis ei nõustu, ära kiirusta seda olukorda vaigistama. Küsi hoopis: mida me sellest õppida saame? Sageli peitub just eriarvamuses järgmine parim idee ning seda ei tasu oma eelarvamuste tõttu maha magada.