Läbipõlemine sarnaneb sümptomite poolest esialgu mõne teise haigusseisundiga. Sellest, kuidas läbipõlemist kehas ära tunda ja kuidas sellest terveneda, rääkis Tuuli Elstrokile Toomas Põld, Qvalitase arstikeskuse peaarst.
„Kõige iseloomulikum tunnus on väsimine,“ ütleb Põld. „Inimene enda meelest küll lõõgastub – teeb trenni, käib kontserdil-kinos-teatris, aga väsimusetunne jääb alles. Ta ei puhka tegelikult välja, sest alateadvuses on ta mõtted endiselt tööga seotud.“ Kui depressiooni korral lööb inimene kõigele käega, siis läbipõlemise puhul püüab ta ikkagi välja puhata ja lahendust leida. Põld selgitab: „Organismi jaoks pole vahet, mismoodi inimene pingutab – päeval tööl, õhtul trennis. Pingutus on pingutus.“ Kuigi liikumine on väga oluline ja teatud juhtudel aitab, ei pruugi see tema sõnul siiski kogu organismi kurnatuse korral parim lahendus olla.
Läbipõlenud inimest hakkab häirima teiste käitumine, kuigi probleem on temas endas.
Hiljem kaasnevad juba muud sümptomid: vererõhu tõus, kiirem südamelöögisagedus, magamatus (öise sagedase ärkamise tõttu on raske uuesti magama jääda) ning valud. „See organisüsteem, mis inimesel nõrgem on, annab endast tunda just läbipõlemise ajal,“ ütleb Põld, „ja seepärast ületöötanud inimene enamasti üldse arsti juurde satubki – põlvevalu, põhjendamatu peavalu, trapetslihase valu jne.“ Siis tuleb tegelikule põhjusele jälile saada ja seda ravida, sest näiteks kõrge vererõhu korral, kus orgaanilisi muutusi veresoonte seintes ega lihastes pole, ei ole mõtet hakata võtma vererõhku alandavat rohtu, vaid hoopis stressitase on vaja korda saada.
Abiks on kindlasti ümbritsevad inimesed. „Tasub kuulata, mis muutusi lähedased ja kolleegid inimese käitumises täheldavad,“ soovitab Põld. Inimene muutub pahuraks, teiste naljad ei lõbusta teda ühtäkki enam, kõik seni toredad kolleegid tunduvad korraga nõmedad. Läbipõlenud inimest hakkab häirima teiste käitumine, kuigi probleem on temas endas.
Keda läbipõlemine ohustab?
Uuringute kohaselt on nende inimeste närvikava, kes töötavad juhina, tugevam. Samas on juht oma ajagraafikus üldjuhul paindlikum, tehes tööd siis, kui saab, mitte 8–17. „Juhi ärilõunaid mõistavad kõik, ent kui meil arstikeskuses mõni arst läheks pikale lõunale ja ütleks, et ta nüüd kaks tundi patsiente vastu ei võta, siis see pole võimalik.“
Põllu sõnul leiavad psüholoogid, et enamasti, 75% juhtudel on läbipõlemise põhjused seotud inimese tööülesannete ja -eluga. Läbi põlevad ikka need, olgu nad juhid või muu ameti esindajad, kes püstitavad endale üle jõu käivaid eesmärke. „Stress ja läbipõlemine kuulub tavalise mõtleva inimese juurde, see on normaalne elu osa, mida ei pea häbenema või varjama. Aga mulle tundub, et me seame endale liiga suuri eesmärke. Ehk peaks natuke tagasihoidlikum või igapäevasem olema. Eesmärgid peavad muidugi olema – nii positiivne kui ka negatiivne stress viivad ju edasi –, aga inimesed kardavad eksida ja vigu teha. Samas kogu meie areng ongi tulnud vigade tegemisest.“ Peale selle võib mõningane stress ja eksimine organismile isegi vajalik olla. Põld lisab, et unearstide sõnul valmistab näiteks see, kui me näeme košmaarseid unenägusid, meid ette keerulisteks olukordadeks päris elus.
Uuritud on ka meeste ja naiste erinevust, mis puudutab soodumust läbi põleda. Mehed peavad vastu suuremale koormusele, sest juba nende lihaskond on suurem. Naistel annab organism kergemini järele, samas hetkelistes ekstreemolukordades on nad vastupidavamad. Samuti on naised rohkem valmis rääkima muredest ja ka ületöötamisest. Mehed suhtlevad vähem ja tunnistavad probleeme vastumeelsemalt. „Kuidas sa oma võitluskaaslastele ikka näitad, et oled nõrk ja ei jõua,“ selgitab Põld ja lisab soovituse ikka abi otsida.
Kuidas läbipõlemist ravida?
Eks parim ravi on Põllu sõnul ennetus: „Meie organism vajab kindlat rütmi: kindlal ajal söömine, töötamine ja puhkamine, iseäranis magamine. On terve rida füsioloogilisi protsesse, millega meid valmistatakse selleks ette. Mida rohkem on keha harjunud kindla rutiiniga, seda enam suudab ta selleks valmis olla ja taastuda.“
Universaalseks ravimiks on keskkonnavahetus – mine teise keskkonda, teise kultuuri, ole eemal sellest, mis läbipõlemise tekitas.
Universaalseks ravimiks on Põllu sõnutsi keskkonnavahetus – mine teise keskkonda, teise kultuuri, ole eemal sellest, mis läbipõlemise üldse tekitas. Ta viibutab sõrme nende poole, kes puhkust välja ei võta. „Puhata tuleb vähemalt kolm nädalat järjest,“ ütleb ta. „Paljud vaidlevad vastu, et mul pole vaja, mida ma teen selle kolme nädalaga, saan juba varem puhatud jne. Jah, 14 päevaga jõuad end tööst välja lülitada, ent mitte teisele lainele minna.“
Igaüks peab siiski leidma endale kõige sobivama ravimeetodi. Kõigile ei sobi mediteerimine ja vaikne muusika ja ei peagi sobima: „Selleks et inimest raputada, võib sobida hoopis raju rokk või õudusfilm! Tähtis on, et see haaraks kaasa. Teatud närviühendused ajukooreosas lülituvad seeläbi ümber.“ Samuti võib abi olla nn koosteraapiast – hea raamat ja hea muusika. Siin tuleb siiski Põllu arvates ettevaatlik olla: „Lõõgastumist ei saa otsida söögist või alkoholist. See võib küll hetkeliselt leevendust pakkuda, aga seetõttu kogeb organism taas pingutust ja kuna kaitsemehhanismid on veel nõrgad, on sõltuvus läbipõlenud inimestel iseäranis kerge tekkima.“
Head abi saab ka psühholoogiga rääkimisest. Sõbrad on küll toeks – kiruvad koos sinuga ja on osavõtlikud –, ent pigem tuleks oma mure lahti rääkida teise nurga alt, ratsionaalselt ümber sõnastada, ja selleks on vaja spetsialisti abi. Ning vahel tuleb ravimeid võtta.
„Eelkõige on oluline psühhoteraapia, mõtete ja tunnetega tegelemine ja fookuse muutmine.“ Kuna läbipõlemine on olemuselt aeglaselt ligihiiliv seisund, siis võib selle väljakujunemine aega võtta ligi kaks aastat, teist sama kaua kulub tervenemisele.
Kuidas me aga teame, et oleme läbipõlemisest tervenenud? „Sa saad sellest aru siis, kui tunned taas elust rõõmu,“ ütleb Toomas Põld. „Tavaliselt panevad seda esmalt tähele teised – inimene naeratab taas, saab jälle naljast aru.“ Kasvõi see, kui suudad kontserdil taas muusikat nautida ja kuuled näiteks eraldi viiulit ja trompetit ehk märkad pisiasju, on märk taastumisest.