Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri ja kultuuripärandi valdkonna direktor Dagmar Ingi on töötanud peaaegu 20 aastat selles muusade templis, kus teda hoiavad kinni üha põnevamad projektid ja vajadus ka ise areneda. „Oleme otsustanud, et ei hakka liigset tehnoloogiat muuseumisse tooma. Meil on analoogmuuseum,” rõhutab ta. Juhina püüab ta põlvkonnad tervikuks liita, hinnates kõrgelt üksteist toetavaid kolleege ja head huumorit.
Töötate Eesti Vabaõhumuuseumis juba 2006. aastast saadik, alates aastast 2023 maa-arhitektuuri ja kultuuripärandi valdkonna direktorina. Teemadering tundub väga lai. Mis sinna sisse mahub?
Valdkond on tõesti lai. Sinna kuuluvad vabaõhumuuseumi kogud, ekspositsioon, teadus- ning haridustegevus. Lisaks nõustame ning koolitame maa-arhitektuuri ja pärandehitusega seotud spetsialiste ning majaomanikke.
Minu otsene meeskond on neli osakonnajuhatajat, kelle tiimis on omakorda 30 inimest. Inimeste arv muutub hooajast sõltuvalt, näiteks suvel on neid ligikaudu 40.
Olete Tallinna Kunstigümnaasiumi vilistlane, Tartu Ülikooli lõpetasite 2006. aastal etnoloogina. Kuidas te vabaõhumuuseumi jõudsite?
Töötasin ülikooli viimasel aastal kirjastuses, seega vabaõhumuuseum ei ole minu esimene töökoht. 2005. aasta lõpus tehti mulle aga ettepanek tulla muuseumisse uhiuuele ametikohale. Sealt see kõik algas. Olen siia vaikselt n-ö sisse kasvanud, alustades ekspositsiooni osakonnast projektijuhi ametikohalt. Mida aeg edasi, seda enam olen juurde saanud valdkondi, millega tegeleda.
Olete 20 aastat ühes asutuses töötanud. Kuidas teha nii, et õhin ei kaoks ja säde oleks ikka silmis?
Mul on siiamaani muuseumis huvitav ja ma olen endiselt hingega asja juures. Muidugi on ette tulnud hetki, mil olen mõelnud võimalikele uutele väljakutsetele. Siis on aga tekkinud mingid uued vastutusvaldkonnad ja teemad, mille puhul on vaja olnud midagi juurde õppida. Just see on minu jaoks hästi oluline, sest kui tunnen, et ennast arendada pole tarvis, on asi halvasti.
Õhinat ongi ehk alles hoidnud isikliku arengu võimalus. Mul on olnud õnne vedada või kuuluda meeskonda suurtes ja väga põnevates projektides. Rutiini ei ole ja kui näed, et on, kuhu liikuda, siis see käivitabki.
Mis teil praegu käsil on?
Üks suund, mille oleme muuseumis võtnud, on terviklikum vaade teadusele ja ekspositsioonile. Meil on olnud perioode, kus need kaks suunda läksid natuke harali… Üks suurem teadusprojekt, mis valmistab ette uusi ekspositsioone, on „Linlane maal“, mis kuvab linnainimese soovi minna maale juuri otsima või loodusele lähemale. Me tahame seda teemat näidata aegade lõikes 19. sajandist alates.
Vabaõhumuuseum paikneb endise Rocca al Mare suvemõisa alal, kus on säilinud kolm suvemõisahoonet. Üks neist on väga eripärane Šveitsi stiilis villa, mis on Eesti arhitektuuris erandlik. Kõige lähema aja eesmärgiks on just sellele hoonele elu sisse puhuda. Kui kõik läheb hästi, võiks see lähima viie aasta jooksul valmis saada. Samal ajal uurime nõukogudeaegset suvilakultuuri – meil on käsil teadusprojekt koos Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Rahva Muuseumiga.
Palun kirjeldage ennast kui juhti.
Minu jaoks on alati hästi oluline inimene ja seda juba õpitud eriala ehk etnoloogia tõttu. Ma väga loodan, et olen juht, kes märkab inimest, kuulab teda ja on talle toeks. Mulle ei meeldi sõna „juhtimine“, praeguses maailmas on see pigem suunamine, millegi ühine arendamine.
Meie meeskond on pigem püsiv, põlvkondlik läbilõige ulatub aga 25- kuni 75-aastaseni. Juhina seisan hea selle eest, et eri põlvkonnad moodustaksid terviku. Meid kõiki ühendab huvi selle valdkonna vastu ja soov midagi päriselt ära teha, nii et ühisosa leitakse päris kergesti ning inimesed täiendavad üksteist.
Teoorias tundub, et kui kõik on juhi moodi ja ühesugused ning toimiksid sarnases rütmis, siis on kõik lihtne. Tegelikus elus viib aga edasi see, kui inimesed on erinevad nii kogemuste, teadmiste, oskuste kui ka iseloomujoonte poolest.
Minu nõrk külg on ehk see, et ma pole eriti riskialdis, vaid pigem kaalutlev, pikemalt planeeriv ja mõtlev. Mulle meeldib, kui asjad saavad valmis pigem nädal varem kui hiljem. Kui peab langetama näiteks suuri majandusriskidega seotud otsuseid, olen pigem tasakaalukam. Idufirmas ma ilmselt hakkama ei saaks…
Mis on teie suuremad proovikivid?
Meid kõiki mõjutab ümbritsev keskkond – see, mis maailmas toimub, on meid muutnud ärevaks, rahutuks. Lisaks vähendavad igapäevast rõõmu kärped, üldine majandusolukord ja muu, mis mõjutab riiklikke sihtasutusi. Sageli on raske seetõttu ka väikestest asjade rõõmu tunda. See kõik annab meeskonnas tunda ja nõuab tähelepanu.
Mis teile tööl rõõmu teeb? Kuidas töötajate tuju ja positiivsust hoida?
Rõõmu teevad inimesed – mul on meeskonnas targad, toredad ja motiveeritud inimesed. Rõõmu teeb, kui oleme jõudnud mõne eesmärgini, mis esialgu tundus raskesti saavutatavana. Ehk lühidalt eduelamus.
Meil on nii hea meel, kui külastajatel ja partneritelt tuleb tagasiside, et „küll see või teine asi oli tore ja hästi tehtud”. See paneb kindlasti naeratama.
Tuju aitab alati üleval hoida hea huumor – inimesed peavad naerda saama. Mulle tundub, et meie inimesed on üsna sarnase huumorimeelega. Nali peab loomulikult aga olema kõigile sobilik ja ei tohi kedagi solvata.
Vabaõhumuuseumil on selline omapära, et me korraldame külastajatele rahvakalendriga seotud üritusi. Neist võtab osa kogu meie meeskond, sõltumata ühe või teise liikme ametipositsioonist. See toob meeskonna kokku, kaotades ära töötajate igapäevased rollid. Head õhkkonda püüame hoida ka näiteks ühiste käikude abil teistesse muuseumitesse või üritustega.
Kuidas te ennast hoiate? Kas läbipõlemine on tuttav teema?
Mis siin salata, eks meie valdkonnas kipub olema nii, et töö ja eraelu on põimitud. See, millega tegelen tööalaselt, huvitab mind ka isiklikult. See vist natuke hoiab ka. Tööelust lülitab välja pere ja kodune elu – seda ei saa jätta tähelepanuta. Sportimine pole päris minu teema, küll aga käime perega looduses, teatris, muuseumides. Eks vahel on läbipõlemine olnud mõne sammu kaugusel, aga õnneks asi selleni jõudnud.
Kas öösel e-kirjadele vastate?
Olen paindlik ja kui tekib hetk, et seda tuleb teha, siis pole see mulle probleemiks. Igapäevaselt ma nii ei tee. Mul on väga mõistev ja mõistlik juht, kes paneb tähele ja küsib, kui asjad on läinud võib-olla liiga suureks. Öine töö ei ole meil normiks.
Loomulikult tekib hetki, mil väsimus võtab maad ja on motivatsioonikriis, kusjuures minul võib tekkida see ka sellest, kui on liiga palju aega. Kui vaadata aasta lõikes, siis õnneks on aega puhata, ei pea töötama 24/7.
On perioode, kus on väga-väga kiire, ja samas ka aega, mil samme seada ja mõelda, kuidas edasi liikuda. Pole vaja suvalises suunas rapsida ega vooluga kaasa minna. Ühel hetkel tuleb küsida, miks me midagi teeme ja miks meid tegelikult vaja on.
Kuidas on delegeerimisoskusega?
Mul on valdkondi nii palju, et mõeldamatu oleks kõike üksinda teha. Minu inimesed aga tahavad ise vastutada ja mitte üksnes juhtide tasandil, vaid ka spetsialistid. Igal inimesel peab olema võimalus ja soov otsuseid langetada, siis on ta ka paremini motiveeritud.
Kas teil on mentor või usaldusisik, kellega saate nõu pidada, ideid põrgatada?
Mul on mõttekaaslasi mitmesugustel ametikohtadel. Kõigepealt muidugi minu juht, Eesti Vabaõhumuuseumi juhatuse liige Tanel Veermaa, kellega saan asju arutada, ja lisaks väga laia silmaringiga osakondade juhid.
Muuseumis on ka üks väga pika staažiga inimene, kelle kohta võiks hellitavalt öelda muuseumi ema ja kellega saan rääkida paljudest asjadest alates museoloogiast kuni inimsuheteni. Ta on suutnud imetlusväärselt hästi ajaga kaasas käia ja näeb hästi tervikpilti. Kui tunnen, et pean nõu pidama, siis tema on just see, kellega poole pöördun.
Kuidas tuua tänapäeva inimene vabaõhumuuseumi?
Me oleme selgelt otsustanud, et ei hakka liigset tehnoloogiat muuseumisse tooma. Meil on analoogmuuseum! Meil ei ole vaja virtuaalreaalsust – meil on reaalsus. Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda enam inimesed vajavad seda, sest igasugused tehnoloogilised asjad on juba paljudel endalgi olemas.
Üks asi, mis meid koroona ajal päästis, oli kolhoosi korterelamu avamine, mis näitab aega, mis on külastajate mälus olemas. Kuna neli erinevalt sisustatud korterit katavad ajaperioodi 60. aastatest kuni 2019. aastani, siis see puudutab absoluutselt kõiki põlvkondi. Mida lähemale sa ajalugu tood ja mida enam seda inimese mäluga seod, seda rohkem see kõnetab.
Teine asi on see, et oleme võtnud fookusesse lapsed ja pered. 2024. aastal avasime ekspositsiooni arenduse „Talulapse maailm“, mis koosneb kahest osast. Üks on karjalapse seiklusrada, mis on mänguline ja ühendab keskkonna- ning vaimse tervise teema, ärgitades lapsi nutimaailmast välja tulema. Teine osa on talu, kus räägime sellest, kuidas vanasti talus elati, milliseid loomi seal peeti ning mida meil on sellest õppida.
Kas olete mõelnud, kus te võiksite olla näiteks viie aasta pärast?
Jah, olen küll – mul saab ju 2026. aastal siin 20 aastat täis. Praegu on mul vabaõhumuuseumis veel väga huvitav, aga kuna elu muutub nii kiiresti, siis ei saa välistada, et otsustan ühel hetkel ametit vahetada.
Mulle tundub, et ma ei oleks õnnelik, kui töökoht oleks vaid ühes majas, mis on täis virtuaallahendusi. Vabaõhumuuseumi puhul on mind alati kõnetanud see, et ühele alale on koondatud nii palju teemasid ja valikuvõimalusi.
Osalete ka „Kultuuriliidri” programmis. Mis on teie ootused sellega seoses?
Üks väga oluline osa on suhtlusringkond. Me saame omavahel rääkida üsna avatud kaartidega. Mõnes mõttes on see justkui teraapia – sa arutad millegi üle ning saad aru, et sa pole üksi, teistel on ka sarnaseid probleeme. Ma ei ole kraadiõppes juhtimist õppinud ja seega pakuvad mulle huvi uued teooriad ja meetodid, mida me seal katsetame ja mida on pärast tore oma meeskonnas proovida. Minu lähim ehk osakonnajuhtide ring on hästi õpihimuline ja valmis mõtlema laiemalt. Tänu koolitusele on tekkinud tahtmine vaadata organisatsiooni teise pilguga ja mõelda veel sügavamalt, mida me saame tänapäeva inimesele muuseumist kaasa anda. Mida annab inimesele vanade asjade vaatamine ja kogemine? Miks see talle vajalik on? Me ei paku ju üksnes teadmisi, vaid kõik see peab ka sinu igapäevaelu paremaks muutma.