Ugala teatri lavastusala juhi Siim Saarseni (34) meeskond on kirju nii valdkondade kui põlvkondade mõttes. See, et kogu masinavärk toimiks tõrgeteta, vajab aga üksjagu nuputamist. „Minu jaoks on lavatagune maailm sageli palju põnevam kui laval toimuv,” ütleb ta.
Siimule meeldib uudishimu ja julgus eksperimenteerida, samuti ei väsi ta vaimustumast kolleegide oskustest. Teatritöö kõrvalt näpistab ta aega, et õppida Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias etenduskunstide õppekava alusel tehniliseks produtsendiks, tööpingeid maandab aga lugemine ja käsitööõlle pruulimine.
Siim (34) alustas Ugalas 2018. aastal lavameistrina ja liikus siis lavatehnilise ala juhi ametikohale. Aastast 2023 töötab ta lavastusala juhina.
Teie meeskond näib olevat päris kirev. Kas see on teil esimene suurem meeskond, mida juhtida?
Minu varasem juhtimiskogemus on pärit pigem projektipõhistest asjadest. Näiteks olen aastaid olnud Eesti Teatri Festival Draama tehniline juht. Organisatsioonis aga on see praegune tõepoolest kõige mastaapsem.
Millised on põhilised probleemid, mida tuleb loomingulises kollektiivis lahendada? Kas need puudutavad protsesse või pigem suhted?
Protsesside juhtimine polegi eriti keeruline, tegelikult ma täitsa naudin seda. Kõige keerukam osa on siiski inimesed, eriti kui nad on väga erineva profiiliga.
Ugala lavamehed on 25–30aastased jõulised mehed, kostüümiosakonnas on aga näiteks üksnes naised. Mina olen see inimene, kes peab neid kõiki esindama ja just ühisosa leidmine on paras nuputamine. Kõik on tegelikult ägedad inimesed ja väga tugevad spetsialistid. Ma fännan neid kõiki!
Kas põlvkondade erinevusi on ka?
Jah, vanemad austavad ja hindavad stabiilset loomingulist keskkonda. Nad tahavad rahulikult oma tööd teha. See põlvkond võib rahuliku südamega jääda tahaplaanile, nautides tõsiasja, et nad on osa suurest masinavärgist.
Nooremad aga peavad oluliseks kaasatust ja seda, et küsitakse nende arvamust. Lõpptulemuse puhul soovivad nad näha, et nende häält on kuulda võetud. Nende jaoks on see justkui iseenda äratundmine.
Teatriinimeste erisus ei hakka päris rohujuure tasandil nii teravalt silma. Kõige suurem on see tõenäoliselt isiksuste tasandil, sest loomingulised inimesed on võib-olla natukene lühema süütenööriga, keevalisema vere ja lennukamate ideedega.
Millised on Teie tugevad küljed juhina?
Pean ennast hästi analüütiliseks ja kui hakkan midagi tegema, lähen süvitsi. Ma ei langeta väga palju äkkotsuseid – enne mõtlen, siis teen. Suudan olla hästi rahulik ja tasakaalukas, mis tõenäoliselt võimaldabki kõike koos hoida.
Teatud kogus uudishimu on samuti tähtis. Ma ei ole kunagi tegelenud näiteks kostüümidega või grimmiga, nii et kõik, mis sellega seotud, pakub mulle suurt huvi. See on tohutult põnev, kui inimesed võtavad ja julgevad-katsetavad mingeid asju, mida nad pole varem teinud. Just uudishimu ja soov eksperimenteerida on see, mis peaks meie tööga kaasas käima. Isegi kui midagi läheb nässu, saab vähemalt teada, mida teinekord teisiti teha. Kusjuures uudishimu on tähtis võib-olla just olukorras, kus ressursse on piiratult. Meil näiteks ei ole nii palju eurosid, millega kunstniku soov kujundusena lavale panna, ja seetõttu tuleb olla leidlikum.
Mida peate oma nõrkuseks?
Ma ei oska sellele küsimusele hästi vastata. Loomulikult ei ole ma pädev kõikides asjades, mida minu töötajad teevad – ei saagi olla ja lisaks pole see mõistlik. Ilmselt oleks mul vaja arendada ka suhtlemisoskust.
Kuidas te meeskonnas head õhkkonda loote või hoiate?
Püüan inimestega jagada seda vaimustust, mida nende töö minus tekitab. Praegu valmistame ette suvelavastust „Kondas ja maasikasööjad”. Kunstnik-dekoraator maalib Paul Kondase maale järele – 12 suure formaadiga maali – ja ta teeb seda väga hästi. Seda on ülimalt huvitav vaadata! Kutsun ikka aeg-ajalt inimesi, et tulge ja vaadake, kui ägedat tööd meil tehakse. Meil on näiteks tohutult põnevaid grimmilahendusi, aga lavamehed seda ehk ei näe, kui ma neile seda ei ütle. Kui nad siis näevad, tekib kollektiivse edu tunne, et me suutsime selliste vahenditega nii vahva asja teha. Õnnestumist kommunikeerida on hästi tähtis!
Kas teete tööl nalja ka?
Loomulikult teeme, kuid ei saa öelda, et meil oleks huumoriklubi, mis vahel kokku saab. Küll aga on lavameeste ja kostüümiinimeste huumor hoopis erineb, mistõttu nad ei peaks võib-olla samas ruumis anekdoote rääkima. Kindlasti on nali elu osa tööl ja ka sellest väljaspool.
Kas delegeerida oskate või kipute kõik ise ära tegema?
Olen selles iga aastaga üha parem. Kuna käin praegu töö kõrvalt päevases õppes koolis, siis ma lihtsalt pean suutma seda teha. Mul on olnud mitu tugeva läbipõlemise perioodi. Nüüd aga saan öelda, et enam see nii ei ole, järelikult olen midagi õppinud.
Kuidas olete nendest perioodidest välja tulnud?
Töises situatsioonis pean väga tähtsaks, et kollektiivis oleks usaldusisik, kelle juurde saaks minna ja asju arutada.
Siin majas on selliseid inimesi ja mul on nendega väga vedanud. Ma tean, kui vilets on olla pidevalt väsinud ja tujutu. Tänu kogemusele märkan nüüd ka paremini kui ehk viis aastat tagasi, kui keegi hakkab maha käima, ja oskan talle abi pakkuda.
Olite selle aasta Eesti teatri auhindade loovtehniliste töötajate auhinna žürii esimees. Mida põnevat see teile andis?
Kuulun ka Eesti Teatri Tehniliste Töötajate Ühenduse juhatusse. Ma siiralt fännan ja austan neid, kes töötavad teatris lava taga. Minu jaoks on lavatagune maailm sageli palju põnevam kui laval toimuv. Intrigeerivam on see, kuidas mingi asi juhtub, mitte see, mis juhtus.
Žürii töö andis väga hea ülevaate sellest, millistest teatritest tulevad ja mida teevad kõige tugevamad loovtehnilised töötajad. Inimesed, kellega olime žüriis, on oma valdkonna kõvad tegijad. Selleks et ise paremaks saada, on oluline nendega suhelda ja žürii annabki väga hea võimaluse rääkida muustki.
Mis teile igapäevatöös rõõmu teeb?
Üks on see, mida juba enne mainisin, et mulle meeldib vaadata, mida minu inimesed teevad. Teisena tooksin välja oma tugeva saavutusvajaduse. Kui meil jõuab lavale etendus, millega on rahul nii lavastajad, kunstnikud, näitlejad kui ka töökojad ja teenindusega seotud inimesed, saan mingi rahulolutunde, kuigi pole ise laval. Ma kuulun tõenäoliselt samuti sellesse generatsiooni, kes tahab, et töö kajastuks selles lõpptulemuses.
Kas tehisintellekti kasutate?
Jah, aga mitte igapäevaselt. Kasutan eelkõige visuaale loovaid AI-programme, et saada uusi ideid ja materjali. Teiseks, kuna pean hästi palju tegelema kõikvõimalike materjalide ja rekvisiitide hankimisega välismaalt, siis on tehisintellektist palju kasu, guugeldamise vaev jääb ära. Näiteks mõni nädal tagasi aitas tehisintellekt uuslavastuse jaoks hankida teleskoobi ja kümme motoriseeritud kala.
Kirjatöid ma AI abiga ei tee, sest mulle meeldib ise kirjutada, nii säilib teatav stiil.
Kui tuttav inimene seda teksti loeb, saab ta kohe aru, kas kirjutajaks olen mina või tehisintellekt.
Olete mõelnud, kus te tahaksite näiteks viie aasta pärast olla?
Muidugi, kogu aeg mõtlen. Kultuurivaldkonnas pole väljavaated roosilised. Ugala majas näen, kuidas iga aasta on vaja natuke rohkem vaeva näha, et teenida enam omatulu, samas kui hüved, mida vastu saadakse, ei suurene.
Olukord kultuurisektoris on keeruline ja mulle tundub, et siin on põhimõtteliselt kaks varianti. Esimene on püüda jõuda kuskile, kus saaks olukorda muuta ja teha seega elu inimeste jaoks palju paremaks ja mugavamaks. Teine on astuda kultuurisektorist välja ja hakata tegelema asjaga, kus panuse ja hüvede suhe on paremini tasakaalus. Ei välista kumbagi varianti.
Ma väga tahaksin, et minu inimestel oleks parem olla. Isiklikus vaates tundub mulle hästi mõistlik teha midagi muud, aga väga raske oleks oma inimesi siia maha jätta.
Kuidas te ennast maandate? Kas töömõtteid on üldse võimalik peast täielikult minema pühkida?
Ma arvan, et lõpuni ei ole see võimalik. Praegu on mul see pluss, et käin päevases õppes ja seal tööle mõelda ei tohi, põhirõhk on teistel teemadel.
See võib kõlada natuke jaburalt, aga mõnikord maandan end hoopis teistsugust tööd tehes, näiteks juba mainitud teatrifestival või muud projektipõhised ettevõtmised. Minu hobiks on aga käsitööpruulikoda Viljandi Vaadimees, kusjuures eriti suurt huvi pakub õllekeetmise tehnoloogiline pool. Lisaks loen palju raamatuid ja teen süüa, mis on mõlemad üsna maandavad tegevused. Raamatutest eelistan pruulimisteemalist kirjandust, aga loen ka juhtimis- ja kultuuriteooriatest. Tellisin endale Loomingu Raamatukogu sarja, et sundida ennast rohkem lugema. Sarja puhul on toimetus juba teinud adekvaatse valiku ägedatest tekstidest, mulle jääb seega puhtalt lugemisrõõm.
Osalete „Kultuuriliidri“ arenguprogrammis. Mis ootused teil sellega seoses on?
Programm on hästi laiapõhjaline, teemasid on palju. Kõige suurem kasu, mis ma sellest praegu saan, on oskus vaadata organisatsiooni kui tervikut. Teatri lavastusala juht ei tegele ju kogu organisatsiooni juhtimisega, vaid mingi jupiga sellest, „Kultuuriliidri“ raames pean aga tegelema ka teemade ja ülesannetega, mis ei ole igapäevaselt minu töö. Kui tegu on näiteks finantsküsimustega, siis saab minust ju grammike parem partner meie finantsjuhile, kui aga turundusülesannetega, saab minust grammike parem partner meie maja turundusinimestele. Tänu programmile saan paremini aru, mida ja miks kolleegid teevad. Ka kodutöid tehes pean nendega nõu.
Ja veel – senisest paksem telefoniraamat on väärtus omaette, sest varem või hiljem tekib olukord, mil on kellegi teise nõu ja kogemust vaja.