Reeglina püüdlevad ettevõtted töömaailmas efektiivsuse, täpsuse ja tulemuslikkuse poole. Seetõttu võib eksimine tunduda midagi, mida iga hinna eest vältida, kirjutab keskastmejuht ja coach Marika Raiski.” Reaalsuses viib eksperimenteerimine meid edasi paremate lahendusteni või sügavama arusaamiseni oma tööst.“
Teame paljude ajaloost tuntud novaatorite näitel, et maailmamuutvad leiutised ei sünni alati esimesel katsel. Thomas Edison katsetas tuhandeid erinevaid materjale, et leida sobiv hõõgniit, mis piisavalt kaua põleks. Kui temalt küsiti, kas ta ei tunne end läbikukkununa, kuna oli kordi “ebaõnnestunud”, ütles ta legendaarseks saanud lause: “Ma ei ole läbi kukkunud. Ma olen lihtsalt leidnud 10 000 viisi, mis ei tööta”. Iga katse viis teda lähemale töötava lahenduseni. Ka tööelus ei sünni innovatsiooni, kui püüda eksimist igal võimalikul moel vältida. See on suhtumise küsimusi.
Kuidas eksimiskultuuri ettevõttes juurutada?
- Juht peab olema ise eeskujuks
Esimene ja olulisim eeldus on, et juht on vigade tegemisel samas paadis. Kui juht ise seda mõtteviisi lõpuni välja ei kanna, et eksimine on lubatud, siis ei tule teised sellega kaasa. Eeskuju vigu teha, neid tunnistada ja jagada on äärmiselt tähtis. Isegi kui juht on suurepärane eestvedaja ja inspireerija, räägib veenvalt eksimise olulisusest, aga teod sõnadega ei kohtu, ei mõju see usutavalt. Oma möödapanekuid välja toomata jääb üldjuhul lauale kaks varianti: ta kas pole piisavalt julgelt uusi asju proovinud või ta lihtsalt ei söanda neid tunnistada.
- Katsetame eesmärgipäraselt, mitte lihtsalt huupi
Kui esmapilgul võib tunduda, et viga on juhuslik, siis kirjutamata reegel on, et eksimused tulevad töö käigus alati, lähenedes asjadele teisiti kui varem. Lihtsalt huupi millegi tegemine toob aga vähe tulemust, kui pole konkreetset eesmärki. See tähendab, et igal tegevusel peaks olema fookus ja siht. Lihtsamal juhul seadki eesmärgi ja proovid. Mõtestatumalt saab selleks ette võtta näiteks hüpoteesikaardi, mida me oma organisatsioonis kasutame. Sead hüpoteesi, mõõdikud ja asud testima, selgitad välja õpikohad ja langetad otsuse, mida saadud infoga peale hakata. See muudab protsessi teadlikuks õppimise osaks.
- Treenime oskust näha õnnestumiste kõrval õppetunde
Tööelus on levinud, et tunnustakse õnnestumisi, õnnitletakse aasta parimaid töötajaid, silmapaistvaid tegusid. Töövestlustel küsitakse kandidaadilt, milles ta hea on või mis olid suurimad õnnestumised eelmisel ametikohal. Tunduvalt harvem, kui üldse, tuntakse huvi, milline oli suurim ämber, millesse ta astunud on. Kui üldjuhul anname juhtidena ülesande oma töötajatel välja tuua, millised olid nende eelmise nädala või kuu kordaminekud, siis oma tiimiliikmete puhul palun neil kõrvale välja tuua ka õppetunnid. Lisaks on Elisas tavaks, et osades üksustes valime silmapaistvate tegude kõrval ka n-ö ämbrid. Julgustame inimesi, sealhulgas juhte, neid enda töös leidma. Nii tekib positiivne sotsiaalne surve õpikohti jagada. Aja jooksul on sellest välja kujunenud justkui omaette sport, kus võistlus Kuldse Ämbri auhinnale on hulga tulisem kui parima teo tiitlile.
- Soodustame retro-mõtlemist
Õppetunde märgata ja analüüsida aitab teadlik retrode tegemine. Inimestel peab tekkima harjumus, aga ka aeg oma eksimusi pulkadeks lahti võtta, analüüsida, mida tegevus talle andis ja mida sellest kaasa võtta. Kiire töötempo võib ahvatleda sellest etapist üle libisema, kuid just siit sünnib väärtuslik arusaam ja areng.
- Lohakus ei käi eksimiskultuuriga kokku
Eksimist soosiv suhtumine ei tähenda lohakuse või hoolimatuse aktsepteerimist. Mõtteviis, et vigade tegemine on okei, kehtib senikaua, kui need pole pahatahtlikud või korduvad ämbrid, millest ei õpita. Kui aga töötaja tegevuses hakkab välja joonistuma muster, kus oma tegemistesse suhtutakse kergekäeliselt, ei hoolita või äärmisel juhul tehakse apsakaid tahtlikult, ei saa sellest mööda vaadata. Vabadus vigu teha, ei vabasta vastutusest. Muutuse taga võib olla väsimus, motivatsiooni langus, rahulolematus oma töötingimuste või tööga. Siin on juhi koht töötajaga maha istuda ja aru saada, mis on olukorra põhjustanud, ning sellele üheskoos lahendus leida.
Kui eksimusi ei stigmatiseerita, vaid nähakse neis väärtust, loob see hooliva keskkonna, kus tekivad uued Edisonid ja hoogu saavad ideed, mis muidu sündimata jääks.