Kultuuriministeerium korraldab koostöös Visionest Institute’iga juba kolmandat korda arenguprogrammi „Kultuuriliider“, kuhu tänavu pääses 15 kultuurijuhti. Siim Rõõmussaar põhjendab programmi kandideerimist sooviga sobitada tutvusi kultuurivaldkonna erudeeritud juhtidega, kelle kogemusest on reeglina palju õppida. Programmi sisu ja ülesehitus on Siimu sõnul kõigiti paeluv ja ajakohane.
Oled Sakala 3 Teatrimaja tegevjuht pisut vähem kui kaks aastat. Õppisid Tallinna Ülikoolis prantsuse ja inglise keele õpetajaks, seejärel tegid samas magistrikraadi kommunikatsiooni alal. Kuidas jõudsid kultuurivaldkonda?
Minu taust värvikirev – ülikooliharidust on mul erinevatest valdkondadest. Kokkupuude õpetajaametiga on tegelikult väga lühiajaline. Pisut kauem olen töötanud kommunikatsiooni valdkonnas, avalike suhete spetsialistina. Pärast 15-aastast pausi, kui olin veidi elukogenum, võtsin taas ette magistriõpingud — sedapuhku Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnas, personalijuhtimise erialal.
Enne kultuurivaldkonda töötasin pikalt tegevjuhina erasektoris. Usun, et see eluperiood andis mulle karastava ettevalmistuse tulevikuks. Olen kahtlemata uhke, et aitasin üles ehitada ühe eestimaise ettevõtete grupi, mille tegevusaladeks on kinnisvara ja majutusteenused. Algselt üüripinnal opereerinud hostelist kasvas mõne aja jooksul välja ettevõtete grupp, millel tänaseks soliidne kinnisvaraportfell ning mõned hästi toimivad majutusasutused. Nii see läks. Pärast 14 aastat oli aga selge, et vajan veidi värskendust ning otsustasin täieliku keskkonnavahetuse kasuks. Nägin ajalehes kuulutust, et Teatrimajale otsitakse juhti, saatsin CV ja mind valitigi. Mul puudusid kogemused juhtimisest avalikus sektoris — tundus ahvatlev võimalus ka selle maailmaga sinasõprust sobitada.
Kui suur on sinu juhitav meeskond?
Meeskond on väike, põhikoosseisulisi on kokku viis inimest, lisaks tosinkond koosseisuvälist. Meie suurimaks väärtuseks on kesklinnas asuv majesteetlik hoone, mis pakub kunsti tegemiseks imetabaseid võimalusi. Meil on teatri tegemiseks väga hea black box saal ning etenduskunstide jaoks vajalik tehnika. See muudab meid etenduskunstnike seas väga populaarseks. Meie juures mängivad trupid, kellel ei ole oma maja või teatrid, kelle kodu on mujal, aga soov pealinnas mängida. Majapoolne toetav meeskond on optimeeritud väikseimaks võimalikuks — seda enam tuleb särada ning oma tööd hästi teha. Kontori poolel on mu ainsaks ja olulisimaks abiliseks ja võitluskaaslaseks kolleeg, kes korraldusjuhi ülesannetes. Ülejäänud kolleegium koosneb tehnilistest töötajatest ja publikuteenindajatest.
Kas erasektoris juhina töötamine erineb kuidagi teatrimaja juhtimisest? Kuidas on inimestega?
Mu varasem taust on võrdlemisi dünaamilisest keskkonnast, kus tegevuste spekter ning valdkonnad, tulenevalt üksuste paljususest, on väga hajali. Teatrimaja juhtimine on samuti rutiinivaba töö, kuid mul on üle pika aja üks konkreetne üksus, mille eest vastutan ja tänu sellele on võimalik fookust paremini sättida. Nii on mõnevõrra lihtsam süveneda ja pühenduda. Kui juhtimistegevused võivad olla valdkonniti veel päris hästi võrreldavad, siis suurim erinevus on inimestes, kellega igapäevaselt kokku puutud ning väärtustes, mida need inimesed loovad.
Siin on kahtlemata sära ja kirge ning see võimaldab luua ka siis, kui vahendeid napib. Soovin siin teatrimaja võimaluste piires maksimaalselt kaasa mõelda ja panustada.
Omamoodi väljakutseks on ka teatrimaja toimimise kontseptsioon, mis samuti veel üsna värske, kuna statsionaarne teater tegutses siin ju veel üsna hiljuti. Soovime oma tegevuses juurutada võimalikult võrdset ja läbipaistvat süsteemi, et kõigil etenduskorraldajatel oleks võrdne ligipääs vabade aegade broneerimiseks meie ruumides. Olukorra teeb omajagu keerukamaks asjaolu, et meie majas resideerub hetkel alaliselt ka VAT Teater, kelle kodused ruumid Rahvusraamatukogu hoones remondi valmimist ootavad.
Oma tegevusega soovin tagada, et majas toimuv etenduskunst oleks värvikirev ning me ei peaks rääkima vaid kolmest-neljast etenduskorraldajast, kes siin majas etendusi annavad. Käesolev aasta on selles osas üsna viljakas — meil on mängukavades 15 erinevat teatrit, mis on tegelikult päris suur asi.
Kohandanud hiljuti kammersaali etenduskunstide vajadustest lähtuvalt ning lõime võimaluse mängida etendusi paralleelselt suure saaliga. Kammersaali võimalused ei ole veel kaugeltki ideaalsed, kuid etenduskorraldajate seas on tegu juba üsnagi populaarse saaliga. Teatrikülastajad võivad kindlasti juba praegu rõõmustada tihedama ja valikuterohkema mängukava üle.
Mis sulle juhina rõõmu teeb? Kas see, et maja on täis ja järjekord ukse taga?
Mulle teeb heameelt see, kui saan luua erinevatele tegijatele võimalusi teha meie majas palju head ja põnevat teatrit. Rõõmustan, kui meie tehniline võimekus vastab etenduskunstniku vajadustele. Rahuldust pakub ka see, kui maja heakord võimaluste piirides paraneb. Sammu kaupa liigume, aga usun, et suund on õige, teeme õiget asja ja me ei peatu!
Kas teatrimajast leiab ka innovatsiooni?
Innovatsioon on natuke nagu spunk, mida tuleb otsida. On üsna loomulik, et liigume tehnikauuendustega keskkonnasäästlikkuse suunas. Eriti õnnelik pean olema selle üle, et Kultuuriministeeriumi eestvedamisel ja etendusasutuste liidu (EETEAL) koostöös on jõudmas lõpufaasi projekt, kus paljud Eesti teatrid saavad oma vana valguspargi vahetada välja energiasäästlikuma vastu Euroopa Liidu saastekvootide arvelt. Esitasime selleks taotluse ja nii saame astuda ühe väga olulise sammu. Meie praegune valguspark jääb 20 aasta tagusesse aega, mil see oli tipptasemel. Loodetavasti saame aasta pärast taaskord öelda, et meil on tipptasemel valguspark.
Innovatsioon on natuke ka meelelaad, et pidevalt vaadata ja mõelda, kuidas asju saaks veelgi paremini teha. Väga hea, kui see hoiaks töötajatel naerunäo ees ja neil ei kaoks motivatsioon tegutseda.
Kuidas hoiad oma meeskonnas tuju üleval?
Eks tuleb pidevalt veenduda, et oled meeskonnaga n-ö samas ooperis.
Soovin, et meeskond tajuks mind toetava ja tähelepaneliku kolleegina, kes tööprotsessidest hästi aru saab. Küünarnukitunne ühendab. Kui eesmärgid on teada, suudab hea spetsialist ka ise endale tööülesandeid püstitada. Aga kui juba konkreetselt suunata, siis oleks hea, kui juht saab hästi aru, mida teha palub, millist pingutust see nõuab ning milline on tegevuste jaoks mõistlik ajaraamistik. Arvan, et juht peab mõistma protsesse ja selleks on vaja pidevalt avatud meelelaad, tähelepanu ning vajadusel ka käed külge panna. Usun, et tuleb „juhtimine jalutades” ja avatud suhtlus on oluline igal juhtimise tasandil ning see hoiab boonusena ka tuju üleval. Õnneks täheldan, et siin valdkonnas töötavad niigi inimesed, kellele nende töö meeldib. Kurta saaks ju alati ja leida asju, mis halvasti. Aga sisemine põlemine, mida enda ümber tajun, inspireerib mind omajagu vastu.
Kuidas delegeerimisega on?
Kõike ei ole võimalik ka parima tahtmise juures ise ära teha. Aga ka liigne delegeerimine võib olla lõks – kui kaotad otsese sideme või kokkupuute sellega, kuidas asjad tegelikult sünnivad. Süvenemine inimestesse ja nende loodavatesse väärtustesse toob loodetavasti ka vastastikuse lugupidamise.
Kas läbipõlemine või ületöötamine on tuttav teema?
Midagi ei ole teha — kui ülesandeid ja vastutust, mida kanda on rohkem kui inimressurssi, siis ei ole ka läbipõlemine välistatud. Minu kogemus eraettevõtlusest räägib vajadusest pidevaks arenemiseks, kasvamiseks ja muutumiseks. Need protsessid vajavad inimesi, kes peavad sütitama ja tarmukalt eestvedama. Aga kui ikka pidevalt ja ettevaatamatult sütitada, küll siis ikka lõpuks läheb põlema ka. Nii, et jah, seda ohtu tuleb kindlasti teadvustada — iga inimene peab vajaliku tasakaalu ise leidma.
Kuidas sa ennast laed? Kas kogud marke? Käid kalal?
Jah, kusjuures tegelengi juhtumisi muuhulgas ka nende nimetatud hobidega. Margikogu on mul olemas ja oma 6-aastase pojaga käin hea meelega ka kalal. Aeg-ajalt ikka võtan huvitavaid eesmärke ka – näiteks ühinesin hiljuti oma kunagise keskkooli vilistlaskooriga ning teen katset suvisel juubelilaulupeol osaleda. Oluliseks akulaadijaks on veel mu suvekodu kauni looduse rüpes — sealne ühine aeg perega, ühised aiatööd ning liikumine roheluses on kahtlemata parimaks akulaadijaks.
Mida ootad „Kultuuriliidri“ programmist, mida loodad saada?
Lisaks võimalusele koolitajate abiga mõtestada igapäevaseid töiseid tegemisi, väärtustan programmis osalevate inimeste tutvust. Siin on koos aukartustäratava taustaga inimesed, kes kõik on vaieldamatult oma eriala spetsialistid. See on minu jaoks hindamatu võimalus ja kahtlemata suur au, et seltskonda vastu võeti.
Millised on sinu eesmärgid juhina?
Minu roll teatrimaja juhina on tagada, et siin majas sünniks jätkuvalt suurel hulgal heal tasemel etenduskunsti. Eesmärk on, et etenduskunstnikel oleks siin hea ja et nad jääksid siia tulema. Hoidku jumal, et siin kärbete ajal see meie Eesti teatritraditsioon kuidagi kiratsema ei hakkaks. Aga teatris õnneks veel käiakse ja loodan, et see niimoodi ka jätkub. Kui publiku poolt nõudlus jätkub, on kõik hästi. Teiseks väga oluliseks eesmärgiks on tagada maja heakord, seda jooksvalt hallata. See on paras väljakutse aga õnneks on varasem karastus korralik. Ning lõpuks, et teatrimaja inimestel säiliks tegutsemislust ja sisemine põlemine.
Millised on sinu eeskujud?
Juht peab olema huvitav isiksus. Juht peab sütitama, liitma, innustama ühist eesmärki saavutama. Ega mul neid juhte, kelle käekirja ise kogenud oleksin, nüüd elus üleliia palju ka ei ole olnud… Kuid inspireeriva isikuna meenub kunagistest aegadest Jüri Pihel, kelle käe all mõnda aega noore inimesena teletööd harjutada sain. Oskan hinnata ja tähele panna juhte, kes on päris nullist midagi üles ehitanud ja suutnud mitte ainult käivitada, vaid käivitatut elus hoida ja arendada. See nõuab visadust, paindlikkust ja tasakaalukust. Olen kuulnud öeldavat, et on olemas kahte tüüpe juhte: ühed on need, kes jooksevad mingi asja käima ja teised, kes jäävad seda opereerima. Need kaks tüüpi justkui samasse inimesse ei mahu, aga on ka erandeid. Hea näide, mis kohe käepärane, on näiteks teatrimaja koostööpartner VAT Teater, kus toimib teatritele iseloomulik kaksikjuhtimine – tegevjuht on Tiina Rebane ja kunstiline juht Aare Toikka. Kuna selle teatri inimesed on oma ruumide remondi tõttu praegu meie majas, olen saanud kõrvalt vaadata, kuidas see teater toimib. Need kaks juhtfiguuri on teatri käima tõmmanud ja 37 aastat hiljem toimib see endiselt sädemega, mis on minu jaoks väga inspireeriv. Mõtlen, et niisugustest näidetest tasub õppida.
Millisena näed Sakala 3 Teatrimaja tulevikus?
Sakala 3 Teatrimaja formaat etenduskunstide platvormina on Eesti mõistes ainulaadne. Selle järele on hetkel palju nõudlust ning ei ole tunnet, et see raugema hakkaks. Usun, et hoolimata keerulisematest aegadest on teatrid elujõulised ning nõudlus etendussaalidele ei kahane.
Sooviksin, et Sakala 3 koguks meie tegevuse tulemusel veelgi üldist tuntust. Teadmine, et siin tehakse vabariigi parimat teatrit, peab saama käibetõeks.
Loodan ka, et Rahvusraamatukogu remont saab peagi valmis ning sellega saab VAT Teater tagasi oma statsionaarse kodu. See toob maja saalide kasutuskorda tagasi rohkem paindlikkust ja võimalusi. Seejuures loodan, et ka see teater jääb siiski meie kundede hulka.