- Mulle meeldib mõte, et head kriisi tuleb ära kasutada ja mitte lasta sel raisku minna.
- Inimesed, kes kabinetivaikuses moodustavad Excelisse kärpeskeeme, tegelikult võib-olla ei taju, et kultuurisfääris töötamine ei ole eksklusiivne hobi.
- Teinekord piisab ainult heast sõnast, et inimesel juba läheks olemine paremaks. Märkamine on oluline!
Viljar õppis Tallinna Ülikoolis kunsti ja joonestamise õpetajaks, kuid töötas selles ametis väga lühikest aega. Alates 2020. aasata märtsist on ta SA Virumaa Muuseumid juhatuse liige. Õpetajaameti ja selle vahele mahtusid töö erasektoris, Muinsuskaitseametis ja SA Eesti Vabaõhumuuseumi Konserveerimis- ja digiteerimiskeskuses Kanut, kus Viljar juhtis metalli, puidu ja maali restaureerimise osakonda.
„Kui kuulutati välja konkurss SA Virumaa Muuseumid juhatuse liikme kohale, tundus see mulle põnev, kuna tegemist on Eesti muuseumimaastikul väga eripärase muuseumiga, millel on kaheksa eriilmelist filiaali. Olen terve elu saanud teha tööd, mis on mulle väga meeldinud ja mis on olnud hingelähedane. Virumaa Muuseumidele mõeldes oli tunne, et kui ma ei kandideeri, jään seda kahetsema ja kui ma ei osutugi valituks, teen ikkagi edasi tööd, mis mulle väga meeldib. Kui osutusin valituks, oli selgus teine ja väljakutsed meeldival maastikul said uue tuule,“ rääkis Viljar.
SA Virumaa Muuseumid koondab ühise katuse alla Eesti Politseimuuseumi, Rakvere linnuse, Linnakodaniku Majamuuseumi, Palmse mõisa, Karepa Kalame talu, Altja võrgukuurid ja kõrtsi, Toolse linnuse ja Rehbinderi maja Rakveres.
Mis teeb teile kui muuseumijuhile rõõmu?
Juhina ma ei ole nii-öelda administreerija või asjaajamise suunaja. Minu kohta on öeldud, et olen pigem sisu poole inspireerija. Lisaks mulle meeldib väga ajutorm ja see, kuidas kolleegid kaasa tulevad, tekitab alati suurt rõõmu.
Meil on ligi 70 inimest ja alati on selles seltskonnas neid, kellest läheb inspiratsioon kaarega mööda, kuid üldjuhul on siiani väga hästi läinud.
Kuidas muuseumil läheb, kas sihtasutuse „tervis“ on hea?
Seirame olukorda pidevalt. Kui 2020. aastal tööle tulin, olin täiesti võõras ja mul ei olnud ka Virumaaga mingit seost. Sain olla kümme päeva asutuse juht ja siis läks Eesti COVID-i tõttu lukku ning kuni maikuuni olime virtuaalsed kolleegid. Mulle meeldib mõte, et head kriisi tuleb ära kasutada ja mitte lasta sel raisku minna.
Tutvumiseks ja sisseelamiseks toona aega üldse ei olnud, kohe tuli tööle hakata. Siis oli selline aeg, et oli vaja vaadata üle asutuse „tervis“ ehk dokumentatsioon ja arengukavad. Ma ei ole ühegi inimesega nii pikalt telefonivestlusi pidanud kui toona finantsjuhiga, pidades nõu võimalike rahastusmudelite üle. Olime väga edukad, sünergia tekkis kogu kollektiiviga suhteliselt kiiresti.
Üks minu juhtlause on, et ära parandada asja, mis ei ole katki. Kuna minu pilk oli uus ja paljudele võõras, püüdsin aru saada, mis asi on masinavärki ketrama jäänud ja kas nii on mõistlik jätkata ning kuidas minu visioonist on kohe kasu. Üks oluline asi, mida tuli muuta, oli visuaalne identiteet. Nii hakkasime sellist ühtsemat joont ajama, et kes me üldse oleme ja mida teeme.
Meie kõige suurem küsimus oli, et kes on meie konkurent. Ühest turismisektori vallas tehtud uuringust selgus huvitav tõsiasi, et meie konkurent oleme me ise – linnuse konkurent on mõis ja politseimuuseum ning vastupidi. Peame hoopis oma filiaalidega vaatama, kuidas pakkuda kvaliteetset külastuselamust. Inimene valib emba-kumba, aga tore on see, et tulu jääb kõik ju meie muuseumisse.
Lisaks muidugi SA Virumaa Muuseumid arengukava. Alustasin sellega ise, lugedes läbi 15 erineva asutuse arengukava. Siis sain aru, et paber ei tee tööd, inimesed teevad. Nii tekkis arusaam sellest, mida ei tohi arengukavas olla. Seejärel valmis põhi, jagasin seda kolleegidega ja hakkasime koos arengukava kirjutama. Me ei võtnud ühtegi konsultanti, kes hakkaks pidama loenguid või tegema õpitubasid. Hakkasime alusdokumenti mudima, plaaniga kasvatada sinna aja jooksul uusi asju juurde ja otsustasime samas, et kui midagi selles arengukavas ei tööta, siis sellega me ei tegele. Nii tekkis sellest justkui elav organism.
Millised on tulevikuplaanid? Mis on teie kui juhi laual?
Sihid said seatud sellest hetkest, kui kandideerisin. Praeguse seisuga on meil väga hea meeskond, mille liikmete arv jääb vahemikku 64–70. Meil on tuumikulised kambad. Teen alati koosolekute vormis muudatusi, kui mingi asi jääb mugavalt staatiliseks, sest siis saab vere jälle käima. Esmalt puudutab see nädalakoosolekute pidamist – ei ole mõtet aastast aastasse ühe kambaga teha „ühislugemist“. Koosolek peab andma impulsi, et midagi läheks edasi ja just seetõttu ongi meil vajaduspõhised meeskonnad ja see toimib päris hästi.
Kaardistasime ära meie endi vajadused. Seal on ka väga suur osa haldust sees, kuna meil on enam kui 30 hoonet. Kui territooriumil on mingisugused probleemid, ei saa sa külastusteenust pakkuda, seega mõjutab külastuse teekonda kõik – alates aiahooldusest kuni katusekivideni välja.
Näitustega on nii, et Rehbinderi maja näitus („Toolile nõjatudes. Luksust ja lihtsust keskajast Lutherini“, toim) sai juunis valmis. See oli enne üks peamisi fookussuundi. Nüüd peab muidugi mõtlema, mida hakata järgmisel aastal näitama, järgmine mööbliajaloo keskuse näitus eeldab ikkagi väga palju tööd.
Teine suur fookuses olev ettevõtmine on baltisaksa infokeskuse sünd. Praegu käib eeltöö ehk lobistamine. Me ei taha näidata ainult seda, kuidas baltisaksa mõisnik elas, sest seda näitame niikuinii. Meie sooviks on, et kogu informatsioon, mis on liikunud Eesti piiridest välja ehk läinud koos baltisaksa kogukonnaga näiteks Kesk-Euroopasse või Ladina-Ameerikasse, kõnealuse materjali digiteerimine ja kasutamine muutuks rajatavas infokeskuses kättesaadavaks. Ühesõnaga, meie jaoks on kõige hinnalisem informatsioon.
Põhiliseks koostööpartneriks on Rüütelkonna järglasorganisatsioon Saksamaal, Ostpreußisches Landesmuseum Lüneburgis, mis on kogunud materjale regioonipõhiselt, kuna alates Umsiedlungist (baltisakslaste ümberasumine, toim) on need saanud ju sealse kultuuri osaks. Lüneburgis Brömsehausis asub ka Carl Schirreni Selts (Carl-Schirren-Gesellschaft) ja baltisaksa arhiiv.
Kuidas hoida keerulisel ajal oma inimeste tuju üleval?
Siin ühest retsepti pole. Tuleb lihtsalt vaadata, et kui asi kisub pisut melanhoolseks, on mõned hoovad, millega saab natuke kaasa aidata. Teinekord piisab ainult heast sõnast, et inimesel juba läheks olemine paremaks. Märkamine on oluline!
Kuna olen ka SVM nimel Eesti Muuseumide Liidu asutajaliige, mis koondab paljude muuseumide juhte, siis on meid vestlusse kaasanud paljud partnerid ja meist huvitatud organisatsioonid, sh ka erinevate erakondade fraktsioonid. Olen kohtumistel öelnud, et raha on vahend, mis mõjutab meid tugevasti palgast kuni meie tegevusteni. Aga inimesed, kes kabinetivaikuses moodustavad Excelisse kärpeskeeme, tegelikult võib-olla ei taju, et kultuurisfääris töötamine ei ole eksklusiivne hobi. Näiteks kunstnik ei maali oma sisemise ängi tõttu, vaid see on tema töö ja kirjanik ei kirjuta lihtsalt sellepärast, et muidu ta hing sõnadest lõhkeks, vaid see on tema töö. Looming on ka töö, sellest tuleb hakata aru saama. Samuti on muuseumis töötamisega – me ei käi ju siin pilte valvamas, vaid see on töö.
Muuseumis saad midagi koolis õpitule, meedias nähtule või raamatust loetule lisaks. Sa saad mingisuguse lisaemotsiooni ja tekib assotsiatsioon millegagi, millega sa oled kunagi seotud olnud. See on väga oluline töö! Muuseumid lihtsalt ei kogu asju ega hoia neid, vaid me tõlgime nende asjade tähendust.
Kuidas teil delegeerimisega on? Kas kipute kõik ise ära tegema?
Ei, kindlasti mitte. Mul on hästi hea meel selle üle, et minuga tullakse kaasa, kuid kindlasti on olemas kollektiive, kus ei ole võimalik delegeerida, sellepärast, et on tarvis olla nii-öelda abistav käsi. Mulle meeldib kasutada oma vanatädi lauset, et kõige olulisem on millegi tegemisel mitte üksteisele otsa vaadata, vaid ühes suunas vaadata.
Kas üleväsimus ja läbipõlemine on teie jaoks võõras teema?
Ei ole absoluutselt võõras teema. Kunagi oli hetk, kus üks tuttav meditsiinitöötaja rääkis mulle, et läbipõlemist ise ei märka, kuid ta oli minu puhul saanud mõnda aega tagasi aru, et olen taastumas. Ise ma ei märganud midagi.
Olete olnud aktiivne publikatsioonide kirjutaja. Kas selle jaoks jagub ka praegu aega?
Praeguse seisuga on artiklite kirjutamine jäänud vaiksemaks. See oli intensiivne, kui ilmus ajakiri Pööning, mida ma siiralt armastasin (lõpetas ilmumise talvenumbriga 2023, toim). Nüüd on fookus pigem loengute pidamisel, et tutvustada Eesti Kunstiakadeemia (EKA) tudengitele interjööri ajalugu ja loomulikult loengud Rakveres Rehbinderi majas.
Huvilistele olen ka loenguid pidanud – eksisteerib üks vanavarahuviliste kogukond, mis korraldab avalikke loenguid, kus osalejad on muuseumitöötajatest ja lilleseadjatest kuni autojuhtideni. Ühesõnaga kõik, keda see teema lihtsalt huvitab.
Sahtlis on ka paar raamatuskeletti, mis tahavad natukene sisu juurde saada. Ühistöös ühe hea tuttavaga on üks publikatsioon, mis võib-olla ilmub isegi järgmisel aastal. Tark ei torma, aga loll jääb hiljaks!
Tänapäeval räägitakse hästi palju innovatsioonist. Kuidas SA-s Virumaa Muuseumid seda saab sisse tuua?
Kindlasti saame sisse tuua ja toomegi, aga kuna innovatsioon on spiraal, siis põhimõtteliselt võib unustatud vana olla teinekord suurem innovaatiline hüpe, kui mingisugune moodsa tehnoloogia rakendamine. Eks me kombineerime. Tuleb vaadata maailma, kuidas käsitletakse ajaloolisi esemeid ja mõelda, mida ning miks nendest huvilistele rääkida.
Olete Eesti Ajalooliste Tapeetide Kogu asutajaliige. Kuidas vanad tapeedid teie ellu tulid?
Aastal 1997 käisime kursusekaaslastega kondamas Tallinnas Köleri tn 9 ühes neoromaani stiilis akendega lagunenud majas, kus olid seinas imelised tapeedid. Sealt tekkiski huvi ja algas märkamine.
Teatud koolkonnad on vaadanud ajaloolistele tapeetidele läbi sõrmede. Samas aga on olnud juhuseid, kus näiteks tapeedileid aitas parandada maja dateeringut. Näiteks Loodi mõis on selline. Varem teati, et Loodi mõisa peahoone tiibhoone on pärit 19. sajandi teisest poolest, aga sealt tulid esimese kihina välja 19. sajandi alguse tapeedid, mis tähendabki seda, et tuleb tunda materjali, mis on meie ümber olnud sajandeid.
Aga vana mööbel? Millal sellega kohtusite?
See on kogu aeg olnud ja ei lahku kunagi. Vana mööblit mäletan juba väiksest peale.
Osalete tänavuses „Kultuuriliidri“ programmis. Miks?
„Kultuuriliidris“ osalemise otsuse langetasin spontaanselt, sest aega nagunii kunagi ei ole ja see on lisakoormus, kuid programm tundus huvitav. Mulle meeldib väga, kui saan mingeid teadmisi kinnistada ja leida kindlusemomente, et ma juba teen midagi õigesti. Aga kuidas kõike veelgi efektiivsemalt teha, seda saab programmist ohtralt lisaks.
Väga vajalik on ka kogemuste jagamine. Juhina oled tihtipeale oma murega üksi, aga kui kuuled, et ka keegi teine on sama teemaga kokku puutunud, on väga tore, kui saad teada, kuidas tema selle lahendas või mida tegi, et see nii-öelda lahkus töölaualt edukalt. Ka on hästi vahva saada tuttavaks väga erinevate kultuurivaldkonna inimestega ning külastada nende töist keskkonda.