Maarja Mänd ei määratle ennast ise juhina, küll aga paarisrakendi usaldusväärse ja tugeva kaasjuhina. „Mõtlen ikka, et kuidas leida teatrina tasakaal ja jääda iseendaks sellises organisatsioonis, milliseks me oleme kasvanud, nii et ükski loominguline ambitsioon ei jääks täitmata, inimesed jääksid terveks ja teater säilitaks koha teatriväljal,” ütleb ta. Olude sunnil on Maarja ka laval käinud.
Maarja haridustee on tihedalt seotud teatri ja kultuuriga – 2022. aastal kaitsest ta Tartu Ülikoolis kultuurikorralduse erialal magistritöö „Tartu Uue Teatri eesmärgid ja nende muutumine institutsionaliseerumise protsessis”.
Kui suur teie meeskond on?
Meil ei olegi sellist klassikalist struktuuri, kus mul oleks otseseid alluvaid. Kõik, kes me siin teatris töötame, oleme üks ühtne meeskond. Meid on kokku 15, kelle hulka kuuluvad korralduslik- ja produktsioonimeeskond, loomingulised ja tehnilised töötajad. Teatril on kaks juhti: loovjuht Ivar Põllu tegeleb eelkõige loominguliste küsimustega ja mina pigem administratiivkorralduse ning finantsasjadega. Aga see ei tähenda, et meie mõlema päevi ei täidaks ka tüütud haldusküsimused. Kui on probleem, siis keegi peab seda lahendama. Kui kanalisatsioon on umbes, siis positsioon ei loe.
Arvan, et meil toimib kaksikjuhtimine väga hästi. Sõidame loovjuhiga paarisrakendina ikkagi samas suunas. Usun, et olen küllaltki hea ja kindel kaasjuht.
Kas teie töösse loomingulisust ka üldse mahub?
Ikka mahub. Meil on kõik ametikohad sellised, kus on loominguline pool ka sees – inimesed saavad protsessis osaleda. Näiteks iga nädala esmaspäeval on koosolek, millest võtavad osa nii tehnilised, administratiivsed kui ka loomingulised töötajad, pakkudes välja oma ideid. Kõik on kaasatud.
Palun kirjeldage ennast kui juhti.
Ma ei defineeri ennast kui juhti, olen selleks lihtsalt sattunud. Suures organisatsioonis tuleb ametikohale kandideerida ja see täita. Meie teatris on aga nii, et oleme altpoolt hakanud liikuma ja teater on ühel hetkel kasvanud selliseks, et keegi lihtsalt peab hakkama juhi ülesandeid täitma.
Teatris tuleb ikka ette loomingulist või korralduslikku kriisi, mis on tavaliselt seotud uue lavastuse väljatoomisega. Niisuguses olukorras ma ei kaota pead, tegutsen pinge all päris hästi.
Mida pingelisem on, seda rohkem tekib ideid, kuidas edasi minna ja kus võiks olla väljapääs probleemide puntrast.
Mis võiks lisaks pingetaluvusele olla veel teie kui juhi tugevus?
Mulle väga meeldivad sellised asjad, kus ma päris täpselt ei tea, mis sellest kõigest välja tuleb. Loomingulises mõttes. See on niisugune kerge kontrollitud kaos.
Samuti olen alati valmis ette võtma projekte, mis ei ole turvalised. Lähtun ikka ütlusest, et kui tahad teada, kus on sinu võimete piir, pead alati püüdma võimatut. Meil on vedanud, sest teatris on inimesed, kes ongi üheskoos valmis seda võimatut püüdma. Me oskame küll võimalikke riske peas maandada, aga lõpptulemus võib tulla ükskõik milline. Meie tugevus teatrina ehk ongi võime kaasata niisuguseid inimesi.
Millised on teie nõrgad kohad?
Vaieldamatult kõige nõrgem külg on delegeerimisoskuse puudumine, kuigi see on ajaga läinud paremaks. Ma ei soovi kõike ise ära teha, aga mulle tundub, et kui hakkaksin mingit asja kellelegi seletama, siis võtab see palju kauem aega.
Kas teie tööpäeval on konkreetne algus ja lõpp?
Oli aegu, kus mu tööpäeval ei olnud kindlat algust ega lõppu, aga pärast laste sündi sain ühel hetkel aru, et õhtu peab ikkagi olema enda oma. Hommik algab tavapäraselt ja õhtul püüan töistele tegemistele panna punkti tööl. Loomulikult tuleb ette erandeid, mil ma lihtsalt n-ö elan teatris, näiteks suveprojektide ajal. Tähtajad ja muu ajasurve ikka dikteerivad vahel, millal ja mida tuleb teha.
Mis teile praegu tööl muret teeb ja mis rõõmu?
Jätame praegu kõrvale selle, mis meid kõiki muretsema paneb. Mõtlen palju sellele, et küll me oleme suureks kasvanud. Kui me peaksime veelgi laienema, siis pole enam tegemist selle vahva teatriga, mida silmas pidasime, vaid mingi monsterorganisatsiooniga ja seda me küll ei soovi.
Teater on üsna suur ja meil on oma maja, kus töötab hulk inimesi. Meil on tekkinud väljakutsed, mis on seotud personaliga, majaga, haldusega. Lisaks on majandusaasta, peame järgima töö- ja puhkeaja seadusi, meil on toetused ja mõõdikud ning meil on vaja täita eesmärke. Ühesõnaga, kui ootusi ja ettekirjutusi tuleb liiga palju, ei saa me olla loomingus nii vabad, kui olime teatri algusaastatel.
Kuidas leida tasakaal ja jääda iseendaks, aga teha seda sellises organisatsioonis, milliseks oleme kasvanud, ja nii, et inimesed jääksid terveks, maja jääks püsti, publikul oleks turvaline ning teater säilitaks positsiooni Eesti teatrimaastikul? See teema huvitab mind väga, uurisin seda ka oma magistritöös.
Mis teeb mulle rõõmu? Meil on väga tore seltskond ja väga võimekad inimesed. Me oleme iseenesest selline väike teater, aga võime teha väga-väga suuri asju.
Teil läheb 17. hooaeg. Kuidas hoida motivatsiooni?
Motivatsiooni hoiab üleval see, et me oleme Uus Teater ja see tähendab, et meil on huvi teha alati midagi uut. Meie kreedo on algusest peale olnud see, et teeme teatris ainult selliseid asju, mida me ka ise tahaksime näha.
Kuidas te töömõtted peast välja saate?
Mul on kaks väga toredat last ja väljaspool teatritööd veedan päris palju aega nendega. Käime teatris, muuseumis, kohvikus, ajame juttu ja reisime. Kuna laste isa on muusik, siis käime palju ka kontsertidel. Mul on perega tõesti väga tore.
Lisaks ei võta ma teatrit kui tööd. Kui me Tartu Uue Teatri tegime, oli see tegelikult pigem sõpruskonna soov teha midagi ägedat. Kuna siin on mu parimad sõbrad, veedan ma nendega aega ka väljaspool teatrit.
Kuidas te teatris mõnusat meeleolu hoiate praegusel keerulisel ja närvilisel ajal?
Eelmine aasta oli meil teatris väga raske, sest oli emotsionaalseid läbielamisi, palju kaotusi ja enneaegseid lahkumisi. See aasta on alanud natuke rahulikumalt ja ma väga loodan, et ei sõna praegu midagi ära. Meil on suur rõõm koosolemisest ja inimeste läbisaamine on väga hea. Just hiljuti arutasime, et kui sügisel tuleb lavastusega sõit välismaale, siis pikendame seda ja muudame reisi kultuurireisiks.
Millisena näete teatri tulevikku?
Me ei pea tingimata olema projektiteater, aga projektiteatri dünaamika on kuidagi toredam kui repertuaariteatri kohustused. See, et niisugune teater peab Eesti teatrimaastikul olema, pole mingi kivisse raiutud asi. Saan rääkida praegu üksnes enda eest – mul ei ole plaani, et näiteks viie aasta pärast peame olema Lõuna-Eesti või Eesti kõige ägedam teater. Meil on plaanid paigas 2026. aasta lõpuni, siis lõpeb kultuuriministeeriumi kolmeaastane tegevustoetus. Seejärel vaatame kolmeks aastaks ette.
Oleme ise selle teatri loonud ja kui tunneme, et ei taha enam seda teha, või kui rahastajad leiavad, et sellist teatrit pole vaja, siis see ei oleks meile jaoks niisugune katastroof, et peaks barrikaadidele tõusma. Ilma ministeeriumi toetuseta on ka võimalik tegutseda, aga mitte sellises vormis nagu praegu ja mitte nii suure meeskonnaga.
Kas teil on mentor või usaldusisik, kellega asju arutada?
Mul otsest mentorit majast väljaspoolt ei ole. Kõige suurem usaldusisik töö- ja valdkondlikes asjades on algusest peale olnud teatri loovjuht Ivar Põllu, kellega arutame ja arutleme nii meie kui ka üleüldse teatri teemadel.
Kas vaidlete ka?
Vaidleme muidugi, aga kakluseks siiski ei lähe. Kui, siis heatahtlikuks verbaalseks kakluseks. Selleks on meil soodumus ilmselt tähtkujust lähtuvalt – oleme Ivariga skorpionid. Aitame vaieldes teineteist edasi, vähemasti tema aitab niiviisi mind küll.
Osalete „Kultuuriliidri” arenguprogrammis. Mis on see, et mida soovite sealt enim saada?
Liitusin programmiga, kui mul oli omamoodi identiteedikriis – ei teadnud, kuidas leida tasakaalu institutsionaalse keerukuse ja paindliku teatritegemise vahel. Näiteks teed mingit lavastust, kus võib-olla viimasel hetkel tahetakse üht-teist muuta, aga fikseeritud eelarve ei taha seda lubada, samas paindlik loominguline mõttemaailm vajaks seda.
„Kultuuriliidri“ programm on andnud mulle väga palju tööriistu, aidates mind niiviisi edasi. Saan näiteks teha sisemises mõttemaailmas korrastuse ja võib-olla ka meeskonda rohkem hoida, et nad katki ei läheks. Peamine mure on see, et me oleme oma väikses meeskonnas tihti väga üle koormatud, sest tööd on palju ja me tahame loojatele palju lubada. See on me tegutsemisviis. Nii kipume aga tihti ennast unustama.
Programmi 15-liikmelises grupis oli võrdlemisi vähe tuttavaid inimesi – teadsin vaid neid, kes teatriga seotud. Nüüd aga sain palju uusi tuttavaid ja mul on hea meel võimaluse üle käia üksteisel külas, sest see annab hea pildi, kuidas teised kultuuriasutused töötavad. Tegelikult olen väga tänulik, et grupis on palju minu valdkonnast väljaspool olevaid inimesi. Kui oled kogu aeg üksnes teatrimaailmas, siis võivad kõik kultuuriasutused tunduda ühesugused. Grupis saad kuulda näiteks muuseumite kogemustest ja siis saad aru, et mured on sarnased, kuid valdkonnad toimivad erinevalt.