Dirigendiks õppinud ja noorena flöödiga säravat karjääri teinud Sander Tamm (33) juhib Vanemuise kontserdimaja ning on sümbioos interpreedist, kultuurikorraldajast ja majandusinimesest. Ta on uudishimulik ja hästi põhjalik, tohutu õpihimuga on kaasnenud bakalaureuse- ja kaks magistrikraadi ning äsja hakkas ta finantsjuhtimist õppima! Sander on reisisell ja gurmaan, peab lugu ettevõtlikest inimestest ja taunib virisejaid.
Oled juhtinud Vanemuise kontserdimaja alates 2023. aasta novembrist. Kui suur on sinu meeskond?
Praegu on meeskonnas 16 põhitöökohaga inimest, kellega viime sündmusi läbi, lisaks 24 saaliteenindajat. Kokku 40 inimest.
Millega sa tegeled?
Vanemuise kontserdimaja kuulub Eesti Kontserdi alla nagu ka kontserdimajad Jõhvis, Pärnus ja Tallinnas pluss Hortus Musicus (alates 18. juulist 2025 on iseseisev) ja Eesti Rahvusmeeskoor. Tavapärase produktsiooni, festivalide ja ruumide rendi kõrval teeme ka koolikontserte.
Eesti Kontserti juhitakse Tallinnas asuvas peakontoris. Organisatsioonis on maatriksjuhtimise süsteem – mina allun otse SA Eesti Kontsert juhatuse liikmele Kertu Orrole, minu alluvad omakorda juhtidele peakontoris.
Mis on minu ülesanne? Tartu kontserdimaja efektiivne toimimine, personal, haldus, finantspool, sündmuste korraldamine (nii omaproduktsioon kui ka rendiüritused) ja koolikontserdid. Päris keeruline on konkreetselt öelda, mida ma teen.
Kui ma siia tööle tulin novembris 2023, oli 2024/2025 hooaja kunstiline kava paigas ja minu ülesanne oli vaadata, et me saaksime rendisündmusi vastavalt eelarve prognoosidele aasta lõikes juurde. Praegu testime veidi oma piire, et kui palju sündmusi on mõtet aastas teha. 184 on tegelikult meeletult palju, see ei tähenda ainult 184 päeva (nt Tubina festival või Tulevikumuusikute sari vajab 3–6 proovipäeva). Töötajad annavad oma maksimumi. Ka meie oleme pidanud töötajaskonda vähendama – oleme koondanud ja ümberstruktureerinud ehk vahetanud vanad ametipositsioonid uute vastu, mis on vajalikud just praegu.
Me ei ole õnneks pidanud müügiga väga tegelema, sest kultuuripealinn Tartu 2024 alles oli ja see tõi meile tohutult palju sündmusi. Kui vaadata käesolevat aastat, siis oleme ikkagi väga hästi oma ruumid välja rentinud. See pole ühe inimese teene, vaid ikka koostoime tulemus. Lisaks kooliaktused, kevadkontserdid, suuremad sünnipäevad ja Tartu Ülikooli ball, vilistlaste kokkutulekud jne.
Kõige rohkem kartsin alguses aga seda halduse poolt. Ütlesin töövestlusel kohe, et ma pole nn kruvikeeraja-inimene.
Õnneks loodi enne minu tulekut haldusjuhi koht – tema peab tegelema elutähtsate masinate töös hoidmisega. Mul on väga hea meel, et pikaaegne töötaja sai vastavalt oma huvidele ja oskustele tööülesandeid juurde ning tõusu karjääriredelil.
Kontserdimaja meeskonna moodustavad inimesed, kellest mitmel on 26-aastane töökogemus. See on pragmaatiline ja lahe vana kooli meeskond, kelle puhul pole tühja-tähjaga vaja tegeleda. Kuna viibime töö kontekstis märkimisväärselt palju aega koos, siis me vabal ajal üldiselt koos ei käi. Meeskonna professionaasust saan kiita – see on võimaldanud mul arendusega tegeleda. Kui mõni kriitik küsiks, mida ma aasta või pooleteisega teinud oled, et ega välja ei paistagi eriti midagi, näiteks korrastasin sisedokumentatsiooni, kaasajastasin ametijuhendeid, uuendasin koostöövõrgustikku, kaardistasin äriprotsesse jne.
Saan julgelt öelda, et taustatöö on tehtud. Viimase magistritöö teema oli tulemuslikkuse hindamine ja juhtimine, kusjuures mul oli kohe plaan hakata õpitut töös rakendama. Kõige selle väljatöötamine on võtnud aega, aga just nüüd saaks võtta ette ka neid tegevusi, mis on suunatud väljapoole. Loomulikult on meil palju unistusi, milleni me üksnes riigi eraldatud finantsidega ei küündi. Olen varasemates ettevõtmistes üsna palju sponsoreid kaasanud ja mõnigi neist on ka Vanemuise kontserdimaja toetamise vastu huvi tundnud. Olen olnud seisukohal, et ei võta eraraha vastu enne, kui pole saanud asutusest täielikku ülevaadet. Sponsorsuhe baseerub väga tugevale usaldusele – ma ei soovi lubada rohkem, kui ma tegelikult saan ellu viia.
Mis sulle igapäevatöös lisaks meeskonnale veel rõõmu teeb?
Mulle meeldib tohutult mängida, meeldivad igasugused teooriad ja analüütika. Kui saan mingi ülesande ja ei tea lahendust, ei kuku ma sellepärast pikali. Tean, et mingu või neli päeva, aga ma saan selle vastuse lõpuks kätte. Naudin selliseid proovikive!
Võtame näiteks „Kultuuriliidri”, kus viimane kord oli teemaks teenusdisain. Analüüsisin konverentse, tehes seda samm-sammult, ja sattusin nii hoogu. See oli tohutult huvitav! Mind inspireerib mänguline keskkond ja palju vabadust. Sellised olukorrad valmistavadki palju rõõmu: sul on probleem, mida sa hakkad vaikselt lahendama, ja meeskonnalikmed tulevad sinuga kaasa.
Kirjelda palun ennast kui juhti.
Olen juhina samasugune nagu dirigendina – püüan hoida meeles õpetust, et meeskond peaks olema kõrval, mitte su selja taga.
Olen kindlasti hästi töökas, põhjalik ja mulle meeldib lugeda. Kursusekaaslaste kirjelduste järgi olen teoreetik. Kui tuleb mingi ülesanne, näiteks hakkame personali värbama, siis ma löön alati DSpace’i lahti ja uurin teadus- ja lõputöid. Loomulikult ma ei loe neid otsast lõpuni läbi, aga mulle meeldib sealt infot ammutada. See sai harjumuseks juba kultuurikorralduse õpingute ajal.
Samuti on mul tavaks teha enne võõraste inimestega kohtumist korralik taustauuring. Uurin nende väljaütlemisi meedias, elulugsid ja loen võimalusel lõputöid, sest siis tean, mis teda huvitab ja nii on parem vestelda. Loodan ja eeldan, et ka vastaspool saabub minuga kohtumisele ettevalmistunult.
Olen ka üsna kaasav juht ja arvestan töötajate arvamusega, kui otsuseid teen. Tartu Poistekoori juhina pidin aga kindlasti olema oma otsustes õiglane.
Negatiivsest küljest tooksin välja, et ma ei ole väga usaldav ega lase endale väga kergesti ligi. Mul on loomupärane kalduvus palju ise ära teha, et saavutada miu peas visualiseeritud tulemus. Aastatega on usaldamise ja delegeerimisega asjad paremaks läinud.
Kuidas delegeerimisega on?
Ütleksin, et palju parem, kui oli varem, aga see tuleb läbi raskete sisemiste läbielamiste.
Selgitan: on töiseid teemasid ja tegevusi, millest ma väga hoolin. Kui võtan riskiga projekti, siis loomulikult on delegeerida raske. Kui võtta aga näiteks mullune Tartu laulu- ja tantsupidu, kus meil oli tiimis lõpuks ikkagi üle 120 inimese, siis seal oli tööde delegeerimine ja meeskonna usaldamine hädavajalik. Ma olen aja jooksul kõvasti arenenud!
Mainisid eespool poistekoori. Kuidas dirigeerimisega praegu on? Kas dirigendikepp on nurka visatud?
Dirigendikepp on praegu on täiesti nurgas!
Kas sul on mentor, kellega ideid või mõtteid põrgatada?
Mul ei ole selleks ühte kindlat inimest, aga mu ümber on väga head inimesed, kellelt saan head nõu. TÜ majandusteaduskonna strateegilise juhtimise õpingute ajal ja järgselt on olnud olulisteks nõuandjateks imelised kursusekaaslased ja õppejõud.
Mulle meeldib teisi kuulata, kusjuures vajan tunnetamiseks aega. Ka dirigendina olen niisugune, kes ei taha kohe pärast lavalt ära minemist pidada koorile tänukõnet. Andke mulle ööpäev, ma lähen magan ennast välja ja järgmises proovis räägime. Ma hindan teiste arvamust ja kogemusi, kuid otsused langetan südametunnistust kuulates ise.
Kuidas sa pea töömõtetest puhtaks saad?
Mulle tohutult meeldib reisida! Olen läbi käinud 47 riiki, kusjuures Aasia ja Euroopa on peaaegu täielikult „vallutatud”. Ameerika on avastamata, peaasjalikult Lõuna-Ameerika. Ma ei naudi ekstreemsusi, mistõttu olen Myanmari, Laose, Põhja-Korea ja veel mõne teise riigi külastamise lükanud kaugesse tulevikku. Tänu reisidele on mul ka hästi palju kontakte. Hoian siiani sidet oma toredate õpilastega Hiinast – töötasin 2015-2018 Hangzhous Euroasia Educationi erakoolis ja juhatasin sealset poistekoori.
Samuti armastan reisidelt saadud maitseelamusi kodus katsetada ja sõpru kostitada. Seetõttu on mul kodus näiteks rakleti- ja jäätisemasin, šokolaadipurskkaev, erinevad grillid ja koguni suitsupüstol.
Kuidas meeskonnas head töist tuju üleval hoiad, nii et inimesed tahavad ikka heal meelel tööle tulla? Või kas sa mõtled selle peale üldse?
Muidugi mõtlen! Töötasin eelmisel aastal Tartu laulupeo tiimis ja oi kuidas ma vihkasin neid esmaspäevaseid koosolekuid hommikul kell üheksa. Ma ei ole üldse hommikuinimene – minu meeskond kohtub esmaspäeviti kell 11, kuna kõik eelnevad kellaajad on liiga varajased.
Olen üsna tundlik inimene ja püüan seetõttu vältida kõike, mis mind ennast on häirinud. Lisaks hindan avatud suhtlust. Küsin esmaspäeviti inimestelt, et mis tundega nad täna tööle tulid. Kord küsin näiteks sekretäri käest, järgmise nädala alguses kellegi teise käest. Kui keegi siis vastab, et tuli tööle palju parema tundega kui eelmine kord, siis saad aru, et võib-olla oli tal eelmine kord juba hästi, aga nüüd on veel parem.
Mul on üks reegel – püüan vältida isiklikku elu puudutavaid teemasid. Teised võivad omavahel loomulikult neist rääkida, aga ma ei taga niisuguses jutuajamises osaleda. Küll aga inspireerivad mind vestlused raamatutest, raadio- või telesaadetest ja filmidest. Hiljuti käis meie müügijuht Riias ooperit vaatamas – tahtsin kohe teada, kuidas oli piletimüük, teenindus kohvikus jne. Saime teada palju kasulikku.
Olen oma maja inimeste juttudest aru saanud, et neid motiveerivad meie sündmused ja neile meeldib väga meie töökorraldus. Uurin välja, milline on kõige optimaalsem ja efektiivsem viis konkreetse inimesega töötada, näiteks millal ja kui sageli üks-ühele briifinguid korraldada. Hoian inimeste tööülesannetel just sellepärast silma peal, et maht ei läheks liiga suureks, ja aitan neil vahel ka tööasju tähtsuse järjekorda seada.
Me korraldanud toredaid meeskonna väljasõite, näiteks on meil suvepäevad ja talvel n-ö jõuluistumine. Osaleme koolitustel, lisaks käime teistes kontserdimajades külas ja uurime üksikasjalikult, kuidas üks või teine asi on korraldatud.
Kas sa tehisintellekti ka kasutad?
Mul on hooaja jooksul perioode, kus kirjutan palju tekste, näiteks uuendan kodulehekülge või teen midagi aastaraamatu jaoks. Informatsiooni panen ikkagi ise kokku, vahel lasen viimase versiooni ChatGPT-st läbi, et teksti näiteks lühemaks teha. Aga iseenesest ma AI-d oma töös eriti ei kasuta.
Kuidas motiveerid neid, kes on väga võimekad oma töös, kuid ei ole parimad meeskonnatöötajad?
Kirjutasin kultuurikorralduse magistriõppesse kandideerimisel motivatsioonkirja lause: „Minu jaoks on väljakutse mõista inimesi, kelle teadmised ja oskused on organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks tohutult olulised, ent kellega mul isiklikus vaates puudub igasugune ühisosa, keda ma kirjeldaks pahatahtlike ja kiuslikena.” Olen tegelikult aastaid sellele vastust otsinud, aga pole siiani leidnud.
Mulle väga meeldis, kui Tartu Ülikoolis õppimise ajal ütles professor Maaja Vadi, et ühtegi tulemust ei tule, kui organisatsiooni kultuur ei ole paigas. Olen seda mõtet südames hoidnud. Teine oluline mõte on tollaselt makroökonoomika professorilt Raul Eametsalt. Ta sõnastas selle ilusamini, aga meie lõpetamisel peetud kõnes, ütles ta, et jäägu me endale kindlaks ka neis olukordades, kus peame välja ütlema tõe, mis ei pruugi paljudele meeldida.
Oled õppinud EMTAs dirigendiks, pärast seda teinud magistrikraadi kultuurikorralduses aastal 2020 ja strateegilises juhtimises 2023. Kus sa näed ennast näiteks viie aasta pärast?
Kui ma eelmise magistriõppe lõpetasin, siis lubasin endale, et rohkem kooli ei lähe. Palusin ennast tööandjal kinni hoida, kui mul peaks niisugune kavatsus tekkima. Aga tegelikult pakub mulle tohutult huvi Aasia ja Lähis-Ida – tahaksin nendega seotud uuringute õppekava läbi teha, ehkki võib-olla mitte magistrantuuris.
Olen kogu tööalase karjääri ajal Eestis toimetanud avalikus sektoris. Kindlasti tahaksin öelda, et viie aasta pärast on mul ette näidata kogemus ka erasektorist.
Viimasel ajal olen hakanud pärast pidevaid koondamisi, eelarve kokkuhoidu ja tegevuskeskkonna muutust fantaseerima olukorrast, kus ma ei peaks teisi juhtima, vaid saaks lasta ennast korrakski mõnel teisel juhtida.
Soovin oma tuleviku siduda Tartuga, sest siin on minu pere, kolleegid, sõbrad, võrgustik. Lisaks tunnen linnavalitsuse tugevat toetust. Meil ei ole loomingulisi kollektiive nagu Vanemuise teatris. Meil on ainult maja, kusjuures Eesti Kontserdil on vastutus hoida see atraktiivsena ja täita kvaliteetse programmiga, olles heade mõtete keskuseks Lõuna-Eestis. Loodan väga, et kontserdimaja meeskond on jätkuvalt avatud, mänguline ja eksperimentaalne ning viie aasta pärast võiks hoones tunda avamiseelset särinat!