Eesti Rahva Muuseumi arendusdirektor Laura Kipper tunneb rõõmu koostegemisel tekkivast meeskonnavaimust. „Ma hindan väga, kui inimestel on sära silmis ja nad on heas mõttes näljased muutuste ning uute tegevuste järele,“ ütleb ta. Laura jaoks on ülimalt oluline hoida töö ja isiklik elu tasakaalus, kuid seda, kuidas töömõtted muul ajal peast välja saada, ta praegu väga hästi ei oska.
Oled ERMi arendusdirektorina tegutsenud veidi rohkem kui kaks aastat. Kui suur sinu meeskond on?
Meeskonnas on umbes 50 inimest ja nad töötavad aga väga erinevates valdkondades. See, mida ma juhin, on tegelikult müügi- ja teeninduse osakond, kuid muuseumi kontekstis ei anna see palju edasi. Mina mõtlen sellest kui külastajakogemuse parandamise või suurepärase külastajakogemuse osakonnast. Nimetuse muutuseni ma pole veel jõudnud. Need kaks aastat, mis ma olen siin olnud, on läinud pigem struktuuri korrastamise, tööprotsesside mõistlikumaks tegemise ning uute juhtide otsimise peale.
Minu tiimis on neli valdkonnajuhti. Müügi- ja teenustejuht vastutab muuseumipoe ja piletimüügi ning külastusjuhtide eest, näituste ja omaprogrammi juht näituste produktsiooni ja meie publikuprogrammi eest, sündmuskeskuse juht tegeleb toitlustuse ja rendisündmustega ning tehnikakeskuse juht, kelle vastutusalas on nii näituste kui rendiürituste teenindamine.
Kui ma tulin ERMi tööle jaanuaris 2023, siis olin enda jaoks pannud paika kolme aasta visiooni. Minu tööleping ei ole tähtajaline, aga mulle meeldib, kui eesmärk on paigas. Siht on perekülastuste või külastuskogemuse parandamine ning näituste muutmine rahvusvahelisemaks.
Eemalt vaadates tundus mulle, et ERMis on liiga palju selliseid sündmusi, mis ei ole võib-olla muuseumi sisutegevusega seotud. Eesti Rahva Muuseum on Eesti mälu hoidja ja me peame esile kerkima sisutegevustega.
Tahan alati, et asjad muutuksid paremaks – ERMi külastajatel võiks meie majas olla ülitore aega veeta. Tahame neile pakkuda ägedat atraktiivset sisu. Eesti Rahva Muuseum peaks olema perekülastuste esimene sihtkoht Eestis!
Kas noored on ERMi üles leidnud?
Praegu lõppes meil just jaapani helilooja ja kunstniku Ryoji Ikeda näitus, mis kuulus Tartu 2024 kultuuriprogrammi. See oli väga visuaalne ja nüüdisaegne näitus, kus nägi geeniandmetest lähtuvaid kunstiinstallatsioone. Sellel näitusel käis palju noori, aga tegelikult liigub neid meie majas muulgi ajal palju, klasside kaupa. See on väga tore.
Tegelikult on noorte kaasamine muuseumi jaoks omamoodi proovikivi, sest meie räägime ikkagi kultuuriloost ja argikogemusest. Peame kogu aeg mõtlema, kuidas esitleda n-ö igapäevaelu sellisel viisil, et see oleks päriselt huvitav ja inimesed tahaksid tulla seda vaatama. ERMi ampluaa on üüratult lai ja tuleb nuputada, millised teemad kõnetavad just praegu.
Palun kirjelda ennast kui juhti. Millised on sinu tugevad küljed ja kus peituvad nõrgad?
Ma olen hästi suur meeskonnamängija ja meeskonnamängu usku. Head tulemused saavutatakse ikka koos hea meeskonnaga. Olen kindlasti hästi avatud, hindan väga, kui inimestel on sära silmis ja nad on heas mõttes näljased muutuste ning uute tegevuste järele.
Kindlasti ei ole ma autoritaarne juht – mulle meeldib väga demokraatlik mõttevahetus. Ma ei tea, kas see tuleb meie kultuurist või taustast, aga minu arvates juhti veidi justkui kardetakse ja nii ei teki diskussiooni.
Mis puudutab nõrku külgi, siis minu arvates tulevad need n-ö projektijuhi taustast. Kui näen kuskil viga, siis hakkan kohe ise tegutsema, mis võib-olla põhjustabki killustumist, kuna proovin hoida protsessidel liiga detailselt silma peal.
Minu nõrkus on kindlasti see ka, et innustun liiga kergesti ja lähen kohe uute ideedega kaasa, sest need tunduvad alati ülimalt põnevad. Võib-olla peaks ühel hetkel võtma niimoodi: „Stopp, mõtleme korraks!“
Lisaks vajab harjutamist oskus rääkida endast. Näiteks kui satun võõrasse seltskonda, kus tehakse esmalt tutvustusring, siis imetlen alati, kui hästi oskab mõni inimene endast ja oma saavutustest rääkida.
Mis sulle töös rõõmu teeb? Kuidas meeskonna tuju üleval hoiad?
Esiteks on juba ERMis töötamine ise äge kogemus. Meie muuseum on nii suur, töökeskkond on tore ja meil on võimalus mõjutada mingeid protsesse, otsuseid. Rõõmu teeb ka meeskonnatunnetus ja -vaim, mis koostegemistega tekib. Seda hindan väga.
Saame meeskonnaliikmete tiimidega kokku kord kvartalis ja siis räägime, kuidas meil on läinud ja millised on meie eesmärgid. Püüan oma inimesi märgata, kiita. Püüan teha nii, et need umbes 50 inimest tunnetaksid, et nad tegutsevad ühe ja sama sihi nimel.
Ilma ilma meeskonnata ei tee midagi. Kuidas teha nii, et muuta oma peas olev idee ka kõigi teiste südamesooviks – nii, et me kõik usuksime sellesse? Mul võluvitsa ei ole. Tean, et tuleb olla kannatlik, aga oma kärsitu meelega tahaksin, et muutus toimuks hästi kiiresti.
See, mis ma näen, on tegelikult klassika. Tuleb defineerida ülesanne või probleem ja lasta siis teistel see lahendada. See, et mina olen selle mingil viisil oma peas ära lahendanud, teisi ei aita.
Kuidas sa pingeid maandad?
Seda ma ei oska hästi. Tegelikult elan perega Tallinnas, Tartus käin aga tööl. Kui jään Tartusse, siis ärkan sageli öösel üles ja mõtlen kõik töömõtted lõpuni, mis päeval mõtlemata jäid.
Olen proovinud igasuguseid võtteid ja alati aitab see, kui olen ikka tõesti väga väsinud. Mulle tegelikult väga meeldib lugeda ja ma hakkasin ka rohkem sporti tegema. Füüsiline tugevus on minu arvates lõpuks ka vaimne tugevus, need käivad käsikäes.
Kas sul on mentor, kellega saad vajadusel asju arutada?
Ülihea küsimus. Tunnen praegu, kui sa küsid, et seda oleks väga vaja. Töötasin kümmekond aastat tagasi ERMis, kui direktor oli Krista Aru ja meil ei olnud uut maja. Olime siis (kõik kokku u 50 inimest) alles Kuperjanovi tänaval. Ta võttis meid kord kvartalis saali kokku ja rääkis innustunult ning silmade särades, kuidas me läheme peagi uude majja ja kui äge seal on, aga praegu peame siin pingutama. Pärast seda oli minul küll tunne, et nüüd küll ei tea, mida kõike ära teeks. See jutt oli lihtsalt nii inspireeriv ja uue maja ootus tohutult suur.
Mul on muuseumimaailmas sõpru ja eks me ikka räägime. See on aga tasakaalu küsimus, sest ei taha ju teisi oma muredega koormata. Kodus tüütan vahel abikaasat ka, aga see vist käib asja juurde. Eks koju jõuavad töised teemad siis, kui asjad on juba täitsa hullud.
Töö ja isikliku elu tasakaal on ülimalt oluline – ma õhtuti pigem tööd ei tee, vaid olen hästi efektiivne tööajal, tehes siis kõik asjad ära. Kolleegidele öiste e-kirjade saatmine on täiesti välistatud. Kuna aga olen hommikuinimene, siis alustan võib-olla teistest pisut varem.
Osaled kolmandas „Kultuuriliidri“ arenguprogrammis. Mis on sinu ootused?
Mulle väga meeldib grupp, kellega me koos oleme. Kõige rohkem hindan omavahelist suhtlust ja arutelu – eks see on ka justkui mentorlus, et me üksteist toetame.
„Kultuuriliidri“ juures on kõige toredam see, et tulen ju igapäevatööst välja ja see programm ergutab mõtlemist, sest me tegeleme mingite täiesti teiste teemadega.
Muidugi tekivad ka uued kontaktid ja põnev on teiste juures külas käia. Lisaväärtuseks on teemad, mida programmis käsitleme ja mida saab töös kohe rakendada.
Kus sa end näiteks viie aasta pärast näed?
ERM võiks kindlasti rahvusvahelises taevas särada ühe hästi ereda näitusega. Ma ise tahaksin kindlasti korraks tööle minna mingisse uude keskkonda, pean silmas välisriiki/ -muuseumit, et ennast jälle proovile panna ja tegutseda mugavustsoonist väljaspool.