Kultuuriministeerium korraldab koostöös Visionest Institute’iga juba kolmandat korda arenguprogrammi „Kultuuriliider“, kuhu tänavu pääses 15 kultuurijuhti. Kultuurikorralduse magistrikraadiga Anu on üks neist, põhjendades kandideerimist vajadusega värskete teadmiste järele.
Olete keskuse tegevjuht juba 2012. aastast saadik. Milline juht Te olete?
Arvan, et olen inimeste juht – ma ei püüa ennast väga esile seada, pigem lasen teistel teha. Kultuurikorraldaja roll on tuua muusikud ja publik kokku, kusjuures ise ta laval ju pole. Mis puudutab aga delegeerimist, siis selles ma väga hea ei ole.
Õppisin Muusikaakadeemias juhtimisteooriaid ja muid asju, aga see oli 20 aastat tagasi. Läksin „Kultuuriliidri“ programmi, sest tahan väga teada, mida uut on selles vallas tulnud. Eks juhtimises on igasuguseid teooriaid ja mõni väidab, et juhiks ei saagi õppida. Mina usun, et mingisuguseid võtteid ja mõtteid saab õppida, aga teatud asjad tulevad ikka kogemustega.
Kuidas tunnete, kas olete juhina aastatega muutunud?
Praegu on natuke keeruline olukord mitte ainult meil, vaid ühiskonnas üldiselt. Kultuurivaldkonna kärped teevad loomulikult selles sektoris töötava juhi närvilisemaks ning minu puhul hakkab see silma. Olen võib-olla liiga avatud kaart. Kui inimesed saavad teada minu rõõmudest ja meie edukusest, siis eks nad saavad teada ka sellest, kui olukord enam nii roosiline ei ole.
Võib-olla mõni juht oleks teinud palju kiiremad, radikaalsemad otsused osades asjades – võimalik, et olen olnud liiga kaalutlev.
Millised on Teie eesmärgid juhina? Mis on mureks?
Keskuse loomine, suur maja ja kõige selle arendamine on olnud väga ilus start. Vahel ütleme naljatades, et see on justkui vaimse vaktsineerimise koht. Minu meelest saab kultuuri ja kunsti olulisust võrrelda vee ja õhuga, et kui see on olemas, siis me ei märka seda, aga kui ei ole, siis märkame küll. Praegu tundub mulle aga, et ühiskonnas pole aru saadud, kui tähtis on kultuur ja sellest osasaamine.
Kas me peame leppima sellega, et kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk on 1600 eurot? Ma vaatasin eile (10. oktoober, toim) arstide ja meditsiinitöötajate mediaanpalku, oleme ju neile kogu aeg kaasa elanud. Arstide ja teiste meditsiinitöötajate töö on keeruline, vastutus tohutu ja nad peavadki hästi tasustatud saama, selles ei ole küsimus, aga kui kultuurivaldkonna inimeste keskmine sissetulek on kaks korda väiksem, siis see ei peaks nii olema. Tänasel päeval näeme, et ka õpetajad teenivad rohkem kui kultuuritöötajad ja head spetsialistid lähevad valdkonnast ära. See on murekoht.
Kuidas hoida meeskonnas positiivsust? Milliseid nippe kasutate?
See on keeruline. Peab igast rõõmukillust teada andma ja meelde tuletama, et meil on tohutult ilus töökeskkond ja äärmiselt huvitav valdkond, millega tegeleme. Kui aga oled iga päev selle sees, võib see ühel hetkel tunduda tavalisena. Tegelikult olgem tänulikud selle kõige eest!
Mõnusat meeleolu saab hoida erinevate tegevuste abil. Kasvõi võtta 15 minutit, minna mere äärde ja tulla siis tagasi. Keskuses ei ole teistest tähtsamaid töid ja vähemtähtsamaid või vähemväärtuslikemaid töid – kõik tööd on olulised.
(Foto: Birgit Püve / Arvo Pärdi Keskuse arhiiv)
Kuidas ise hakkama saate? Töö kõrval ei tohi ju ennast ka unustada
Mulle meeldib käia reisimas. Sellised reisid, kus võtad koti selga ja hakkad kõndima. Mul ei pea olema ees sisse tallatud matkarada. Kui varem olin n-ö metsainimene, siis nüüd Laulasmaal olen rohkem merest mõjutatud.
Läbipõlemine on tuttav teema – põlesin läbi, kui töötasin Tallinna linnavalitsuses. Ma ise küll märke ei tajunud, kuid teised osutasid neile. Lahenduseks oli, et tulin sealt töölt ära. Pärdi keskuse puhul sellist tunnet ei ole. Keerulistest olukordadest saab välja tulla ainult koos teiste inimestega ja teha iga päev vähemalt üks väikegi samm lahenduste suunas.
Mis Teile juhina kõige rohkem rõõmu teeb?
Rõõmu teeb eriline töökeskkond ja inimesed, kes siin töötavad – meie keskus pole päris tavapärane kultuuriasutus. Esiteks, me toimetame ühe inimese väga isiklike materjalidega, alates muusikapäevikutest, kirjavahetusest jne. Saame näiteks jälgida, kuidas loomeprotsess on kulgenud.
Teiseks aga loomulikult Arvo ja Nora Pärdi isikud. Me oleme ju mõnes mõttes läinud nende ellu. Nad kutsuvad meid väga tihti perekonnaks ja oluline on hoida keskuses perekondlikku olemist ja väärtusi.
Erilise töökeskkonna kõrval on paeluv kogu see dünaamika, mis organisatsiooni juures on olnud. Aastal 2012 oli meid neli-viis inimest, täna on töötajaid 16. Rõõmu teeb, et meeskond on olnud püsiv. Me lähtume väga kindlatest printsiipidest ja väärtustest. Vastavalt meie eesmärkidele peab igal aastal plaanid üle vaatama ja tegevused paika panema. Keskus on aja jooksul hästi palju muutunud ja seda just tegevuste rõhuasetuses, kuid põhiväärtused ja põhisisu on sama.
Kellega teete koostööd rahvusvahelisel tasandil?
Me teeme väga tihedat koostööd Viinis asuva muusikakirjastusega Universal Edition, mis on Arvo Pärdi teoste esindaja ning Saksamaa plaadifirmaga ECM.
Samuti oleme nüüd hakanud tegema koostööd erinevate kollektiivide ja kontserdimajadega nii Eestis kui mujal maailmas. Tähistame ju järgmisel aastal Arvo Pärdi 90. sünnipäeva ja see ongi praegu suur asi, mis on meie inimeste laual. See nõuab väga palju tööd – Laulasmaal toimub konverents, tuleb uus näitus ja ilmuvad mõningad publikatsioonid. Toimuvad kontserdid ja festivalid nii keskuses, Eestis kui välismaal.
Ees ootab üks huvitav ja täiesti omalaadne koostööprojekt, mille põhiorganisaatorid on Dresdeni kunstimuuseum* ja KUMU, kuhu Pärdi keskus on partnerina kaasatud. See on esimene kord, kui anname arhiivist välja Arvo Pärdi originaalkäsikirju ja visandeid, mis on tegelikult ka visuaalselt väga huvitavad ja sobivad kunstinäitusele.
Kas teil juhina on mõni eeskuju?
Seda on keeruline öelda. Ma arvan, et Sirje Helme on olnud mulle heaks eeskujuks. Olen temast tohutult lugu pidanud just professionaalses ja ka inimlikus mõttes.
Kindlasti on eeskujudeks Nora ja Arvo Pärt. Olen keskuses töötatud aastate vältel neilt tohutult palju õppinud. Ka mingeid väga lihtsaid inimlikke asju, millele ise poleks osanud tähelepanu pöörata.
Kas tehisintellekt on kuidagi teie töösse sisse tunginud? Milline on keskuse suhe tehnoloogiaga?
Me oleme proovinud AI-ga mängida, aga praegusel hetkel tundub, et see meid meie töös ei aita. Arvo Pärt on aga puutunud kogu elu sellega kokku, et tema tehnikat on püütud jäljendada. Ma veel ei tea, et AI oleks teinud uut tintinnabuli teost. Kindlasti on katsetatud, meieni ei ole see jõudnud.
Tehnoloogia on tegelikult teema, mis on meil kogu aeg laual. Me oleme mõnes mõttes tahtnud öelda, et oleme analoogkeskus koos analoogheliloojaga, kes kirjutab pliiatsiga ja paberile.
Reaalsus on, et tehnoloogiast me ei pääse. Meil on enda väljatöötatud infosüsteem APIS ehk Arvo Pärdi Infosüsteem. See, et arhiivimaterjalid on süstematiseeritud, ei ole innovaatiline. Meie süsteemis on aga võimalik dokumentide sisu ristviitamine, mida ei ole väga paljudes infosüsteemides ja seda võib küll innovaatiliseks pidada.
Eks tehnoloogia osas püüame ikka ajaga kaasas käia. Võib-olla on hoopis innovaatiline see, et meie saame pakkuda vaikust ja rahu?
Milliseid ideid on tulevikuks?
Meil on üks täitsa uus valdkond ehk residentuuriprogramm – soovime, et muusikud või muude valdkondade inimesed saaksid tulla meie juurde loomingulist tööd tegema. Ma näen suurt potentsiaali – rahvusvaheline koht, kuhu inimesed tahavad tulla komponeerima, salvestama, kontakte sõlmima, võrgustuma.
Me tahame olla elav kultuurikeskus, kus ei keskenduta üksnes Arvo Pärdile. Soovime, et see keskus oleks justkui elav kokkupuutepunkt kunstnike, muusikute, heliloojate ja mõtlejate vahel. Tulevikus võiks see olla uute ideede genereerimise paik, sest potentsiaali on ju küll.
Keskuse südameks on Arvo Pärdi arhiiv, mis on täiesti ammendamatu. Inimesed tulevadki Laulasmaale selle paiga, keskuse materjalide ja õhustiku pärast ning kui me seda suudame hoida, siis see ongi meie suurim eesmärk.
*Näitus „Spiegel im Spiegel. Estnische und Deutsche Kunst von Lucas Cranach bis Arvo Pärt“ (Peegel peeglis. Eesti ja Saksa kunst Lucas Cranachist Arvo Pärdini) ja see on avatud Dresdenis 8. maist kuni 31. augustini 2025 ja KUMUS 25. oktoobrist 2025 kuni 15. maini 2026.