Paar aastat tagasi Eesti suurima saare rahvamajad ühe mütsi alla toonud Saaremaa Kultuur on sünnivalud selja taha jätnud. Tiiu Talvisti sõnutsi on tema praeguseks proovikiviks aga hoida meeskonda motiveerituna ja tekitada huvi digilahenduste vastu. „Kõik ei taha kohe uusi asju õppida, aga siin on abiks noorte ja vanemate kolleegide sümbioos, mis on väga äge,” ütleb ta.
Kui Tiiu ei korralda parasjagu kultuuri, siis teeb ta koeraga pikki jalutuskäike või püüab spinninguga kala. Ülimalt tähtis on tema jaoks ka perekondlik kokkamine, mis toob kokku neli põlvkonda.
Asutuse Saaremaa Kultuuri alla kuulub 16 rahva- ja kultuurimaja. Kui palju inimesi sinu meeskonnas on?
14 kultuurikorraldajat, neist kahel on kaks rahvamaja juhtida. Igas majas töötab perenaine, samuti on meie palgal laulu- ja tantsupeo ettevalmistusega tegelevad ringijuhid. Lisaks on meeskonnas terve hulk käsunduslepingutega töötajaid. Palgalehel on tavaliselt üle 90 inimese iga kuu.
Kas kõik on naised?
Meeskonnas on mõned mehed ka, näiteks bändikooli juhendaja, palgaline helitehnik ja kaks tantsujuhti. Mõni mees on veel, aga kultuurialal on tõesti üldiselt enamikus naised.
Aga milline on põlvkondlik läbilõige?
Sellega on natuke kurb lugu, kuna suurem osa ringijuhtidest-kultuurikorraldajatest on selles vanuses, et tahaksid hiljemalt kümne aasta pärast hakata pensionipõlve pidama. Meil ongi suur küsimus, kust me saame nooremaid ringijuhte, tantsu- ja koorijuhte. Kust tulevad kultuurikorraldajad, kes võtavad kümne aasta pärast meie töö üle?
Samas võin öelda, et kui ma kaks aastat tagasi alustasin, siis läks just mitu staažikat kultuurikorraldajat ära ja me leidsime nende asemele kiiresti 30.–40. eluaastates küpsed inimesed, kes saavad oma tööga väga hästi hakkama. Lisaks on meil ka paar väga noort inimest. See sümbioos toimib minu arvates ülitoredasti.
Kas sinu töö on puhtalt administratiivne või mahub sinna ka loomingulisust?
Mu töö on palju rohkem administratiivne, kui ma tahaksin. Samas on minu kultuurikorraldajad kõik väga omanäolised, oma käekirja ja ideedega ning arvestavad oma piirkonna soove. Olen alati toeks, kui nad tahavad minu käest midagi küsida, sest minu pilk on võib-olla veidi laiem, kui sealt n-ö oma maja mätta otsast vaadata. Me peame ikka nõu, kui tegemist on mingisuguse erilise projektiga või suure ja kalli asjaga, sest professionaalse ja hea esineja toomine saarele on palju kallim kui mandrile. Siis mõtlemegi koos, kuidas asju paremini korraldada – arutame ja kaalume variante ning ideid. See on ka tegelikult tore ja loominguline töö.
Mida vald sinult ootab?
Kui Saaremaa Kultuur kaks aastat tagasi loodi, põhjendati seda kokkuhoiu vajadusega. Pärast ühisasutuse loomist ilmnes aga igasuguseid asju, mis olid ühes või teises majas tegemata, näiteks puudus korrektne dokumendihaldus, personalitöö käis kõikjal eraldi. Lisaks jõudis sel ajal meie majadesse päästeamet ja tegi ridamisi ettekirjutusi, millega tuli ka hakata tegelema. Nii et kokkuhoiu asemel tuli kulusid juurde, see-eest on aga asjad praeguseks juba enam-vähem korda saanud. Vald ootab, et kultuurielu maal toimiks, kuigi statistika järgi jääb rahvast maapiirkondades vähemaks ja Saaremaalt lahkub ka palju inimesi. Oluline on, et need, kes jäävad, saaksid osa kvaliteetsest kultuurist.
Mis on sinu praegused proovikivid?
See, kuidas hoida meeskonda motiveerituna. Meil õnnestus päris alguses saada rahastus projektile „Saaremaa Kultuuri uue meeskonna arenguprogramm“, mis kestis kaks aastat ja lõppes just selle aasta veebruaris.
Me saime arenguprogrammi raames väga palju selliseid koolitusi, mis tõesti aitasid inimestel kokku kasvada ja mõjusid meeskonna sisekliimale väga hästi. Nüüd me peamegi edasi hoidma seda ühtse meeskonna tunnet, vaatamata sellele, et töötame iga päev eri kohas ja silmast silma näha ning kallistada saame umbes korra kuus.
Peame leidma motivatsiooni, et hakata kasutama nüüdisaegseid digilahendusi, mis teevad meie töö kergemaks. Kõik ei ole kohe rõõmsalt valmis uusi asju õppima, aga siin on abiks noorte ja vanemate kolleegide tore sümbioos.
Võtsime just kasutusele Saaremaa valla avalike ruumide broneerimissüsteemi Lydian Saaremaa. Alguses, kui selle loomisest rääkima hakkasime, olid meie staažikamad inimesed väga skeptilised, aga nüüd kõik kasutavad seda ja saavad väga hästi hakkama.
Palun kirjelda ennast kui juhti.
Tunnistan, et olen juhina täielik õpipoiss. Kui töötasin VAT Teatris korraldus- ja kommunikatsioonijuhina, siis alluvaid mul seal ju polnud, samas sain palju kogemusi trupijuhina ja olin mitme meie korraldatud rahvusvahelise sündmuse juures juhtrollis. Praeguses töös olen intuitiivselt võtnud kokku nende juhtide plussid-miinused, kelle meeskonnas ma olen varem töötanud. Olen püüdnud juhtida oma inimesi nii, et ma ei kordaks oma kunagiste juhtide vigu ja kasutaksin kõike head, mida ma neilt kaasa sain.
Selle äsja lõppenud arenguprogrammi lõpus oli seminar, kus andsime kirjalikult üksteisele tagasisidet. See oli minu jaoks justkui moraalne palgapäev, kui minu kohta kirjutati, et „olen tugev isiksus, keda järgida” või et „olen parim ülemus, kes elus olnud on“. Selline tagasiside tekitas minus nii hea tunde, et järelikult olen teinud juhitööd õigesti.
Enda arvates olen juhina väga inimlik, empaatiline, usaldav ja kui tarvis, siis ka range. Kolleegid aga ütlevad, et isegi siis, kui ma tahan öelda midagi rangelt ja karmilt, oskan ma seda teha nii, et keegi ei tunne ennast halvasti. Annan oma inimestele vabadust ja luban eksida, samas aga panen neile ka vastutust. See meeldib tegelikult inimestele.
Mida pead oma nõrgaks küljeks?
Delegeerimisoskus võiks parem olla. Mul on selline uskumus, et ma ei saa delegeerida asju, mida ma ise läbi ja lõhki ei tunne. Praeguseks oleme jõudnud etappi, kus jalad on justkui all. Olen selle kahe aasta jooksul kõik protsessid läbi teinud, aga see ei tähenda, et kõik oleks selge. Alles nüüd saan vaikselt delegeerida ülesandeid, mida ma ise olen teinud. Näen oma meeskonnas, kes on võimeline ühte või teist tegema. Meil on nii, et igaüks teeb oma tööd oma majas. Mul ei ole kõrval selliseid inimesi, kellega kohe mingeid ülesandeid jagada. Samas jällegi, kui leian meeskonnast inimese, kes on mingis asjas minust parem, siis ongi õige see asi talle delegeerida. Meeskond lõpuks üksnes võidab sellest!
Mida tulevik toob?
Me peame ennekõike hoolitsema selle eest, et inimesed käiksid rahvamajades. Meil on vaja leida lähenemisviis, kuidas rohkem lapsi ja noori ligi tõmmata.
Kas see on Saaremaal keeruline?
Seal, kus rahvamajade kõrval või sees töötavad koolid, on lihtsam, sest pidulikud üritused toimuvadki enamasti rahvamajades ja lapsed on harjunud seal käima.
Mõnes kohas on aga teisiti ja siis tuleb leiutada asju, mis inimesi rahvamajade juurde tooks. Näiteks korraldada noortele peredele mõeldud üritusi, kus ka lapsed leiavad tegevust ja meelelahutust. Mäletan juba teatriajast, et publikut tuleb hakata kasvatama maast-madalast, sest siis on tee selge.
Äkki tuleks ürituste reklaami kirja panna, et külla tuleb tehisintellekt?
Jah, AI teema surub sisse uksest ja aknast. Rahvamajade ühingu kaudu jõudis meieni just AI-koolituse pakkumine ja ma suunasin selle oma inimestele üleskutsega, et nad osaleksid kindlasti. Olen ise mõnel sarnasel koolitusel juba käinud, aga panin ennast ka kirja, sest teema on nii uus, suur ja arenev, et sellega tuleb kursis olla.
Kas sa ise kasutad AI-d?
Vahel kasutan ChatGPT-d ja pigem inspiratsiooni saamiseks. Kui mul on vaja mingeid tekste kirjutada ja endal on mõtted otsas, siis ideid annab AI küll kõvasti. Lõpuni aga seda kiiret kirjasõpra praegu siiski usaldada ei saa, sest faktidega võib ta vahel päris mööda panna. Ja küsida tuleb hästi täpselt. See on tegelikult väga huvitav valdkond, mille arengut tuleb hoolikalt jälgida ja tundma õppida.
Mis sulle kui juhile muret teeb?
See, et ma pean tegelema ka näiteks majade haldamisega: remondivajadus, päästeameti nõuded, tuletõrjeõppused, automaatsed tulekustutussüsteemid, ventilatsioonihooldus… Muidugi viin ennast kõigega kurssi, aga see võtab tohutult aega ja energiat, sest see ala on mulle täiesti võõras. Pluss igasugune tööohutuse teema, personalitöö ning dokumendihaldus, mida teen ise. Tunneksin ennast palju paremini, kui mul oleks kõrval haldusjuht või tehniline sekretär, aga sellise uue ametikoha loomise võimalust vallal praegu ei ole.
Kas su tööpäeval on kindel algus ja lõpp?
Päevad on väga erinevad. Päris nii ei ole, et kell 17 panen arvuti kinni ja päev on seega läbi. Kui kellelgi on mure ka õhtul kell kümme, siis kuulan selle ära ja järgmisel päeval saan juba hakata teemaga tegelema. Olen eluaeg niimoodi töötanud ja kultuuritöö ongi selline, et asjad juhtuvad tihti just pärast tavainimeste päevatöö lõppu. Mind see ei häiri – oluline on, et saan kellegi muret maandada.
Kuidas sulle tundub, kas kultuuriinimesi väärtustatakse meil?
Ma olen alati öelnud, et kultuur on viimane, kellele antakse, ja esimene, kellelt võetakse. Kui aga on vaja esindada valda, maakonda või näiteks riiki, lükatakse kõige ette kultuuriinimesed, keda näidatakse ja kelle üle uhked ollakse. Kahjuks see nii on.
Mis sulle rõõmu teeb? Kuidas hoida inimeste tuju üleval?
Inimesi tuleb märgata ja tunnustada, kuigi meil on tunnustussüsteem alles lapsekingades. Mulle meeldib oma inimestega asju arutada – mai lõpus korraldamegi vabas vormis arutelu sellel teemal, et mida keegi ootab tunnustamisega seoses. 30- ja 60-aastase inimese ootused võivad siin olla väga erinevad. Ka inimesed on erinevad, mõni hindab rahalist preemiat, teine tahaks pigem koos meeskonnaga ägedale reisile minna.
Kuidas sina oma võimaluste juures inimesi tunnustad? Kas ütled hea sõna ja teed pai?
Kahjuks jah, reisi- ja preemiaraha napib, nii et pigem tõesti hea sõna ja pai. Aga ka see toimib väga hästi. Näiteks paar päeva enne meie mullust jõuluõhtusööki tekkis mul mõte, et õhtusöögi üllatusena võiksime valida aasta lemmikkolleegi. Auhinnaks ostsin kohalikust poest kõige suurema ja säravama jõuluehte. Tegin hääletussedelid, millele inimesed kirjutasid oma lemmiku nime ja mis visati ühte vaasi kokku. Inimene, kes lõpuks valituks osutus, oli ikka väga-väga rõõmus. Ka selline väike asi võib palju rõõmu teha. Tähtis polnud ju see jõuluehe, vaid teiste tunnustus.
Kuidas sa pingeid maandad ja puhkad?
Elan õnneks Muhumaal, mis on ju Eesti kõige õnnelikumate inimeste vald. Siin ongi rahulik ja ilus elada. Mul on koer Hr Nilsson ja kaks kassi – Kesse ja Casper Kuupoiss. Koeraga käin iga päev jalutamas, sest nii temal kui ka minul on vaja liikuda. Olen eesmärgiks võtnud, et aasta keskmine sammude arv peab mul olema 10 000 päevas ja praegu see nii ongi.
Minu töö on korraldatud nii, et sõidan päris palju ringi – vajadusel olen Kuressaares vallamaja kontoris või oma rahvamajades. Dokumenditöö teen ära kodukontoris. Kui mul on kodukontoripäevad, siis hommikul teen arvutis tööd, pärastlõunal lähen koeraga välja ja matkamise ajal saan ära teha kõik telefonivestlused, ise telefoni märkmeid tehes. Ühtpidi on see mõnus ja lõõgastav, samas jõuan tööasjad aetud. Kõnnikoosolekud on praegu moes, minul on see jällegi kuidagi nii välja kujunenud.
Lisaks on mul viis imelist lapselast. Vanim on 21-aastane, noorim sündis märtsikuu viimasel päeval. Kõik on poisid. Muhus käivad mul kõige rohkem külas kaks poissi, nelja- ja kuueaastane, kes muidu elavad Tallinnas. Siin on ka nende maakodu. Kui nad on minu juures on, siis pole mul aegagi töömuredele mõelda, sest tähelepanu on 100 protsenti neil.
On kuidagi nii kujunenud, et minu juures on meie pere staap, kus mu ligi 90-aastased ema ja ämm ning lapsed oma perega koos käivad. Meil valmistavad kõik väga hästi süüa ja me teeme tavaliselt korra kuus selliseid gurmeelõuna- või õhtusööke, kus proovime uusi või vanu maitseid, lobiseme ja naerame.
Saare peal on ju värsket kala kogu aeg saada. Käin ise ka kalal, nii et külmkapis kala ikka olemas. Minu poeg, kes on väga tubli poollooduslike pärandkoosluste taastaja ja eestkõneleja, kasvatab Saaremaal maheveiseid ja lisaks on tal ka lambad, nii et aeg-ajalt saame maheliha mekkida. Minia teeb aga superkooke. Nii et meie peolaual on ikka täielik gurmeetoit.
Kas sul on mentor või usaldusisik kellega teemade üle arutleda, kui oma tarkusest väheseks jääb?
Võin enda mentoriks nimetada Saaremaa valla kultuuri- ja spordiosakonna juhatajat Kristel Peeli. Ta on positiivne inimene ja hea huumorimeelega, tema poole saan alati pöörduda ning oma muredest rääkida. Kristel osales „Kultuuriliidri“ eelmises lennus ja tema innustaski mind kandideerima seekordsesse ehk kolmandasse gruppi.
Mida kasulikku „Kultuuriliider“ on sulle andnud?
Nagu ütlesin, olen juhtimise vallas õpipoiss. Aga kuulates teisi, kes on seda tööd juba kaua teinud, mõistad, et probleemid on ikkagi üsna samad. Põnev on teada, mis kogemused teistel on ja mida nad teevad – saan seal ideid. Arvan, et tänu sellele vaatan asjadele värske pilguga.
Oleme koolitustel tutvunud teooriaga ja lahendanud kodutöid. Kõige väärtuslikum on minu arvates see, et me teeme seda grupina koos. Toome vastavalt teemadele välja oma murekohad, arutleme nende üle ja püüame grupitöö käigus neile lahendusi leida. Hea tunne on, kui saad teiste tagasiside põhjal kinnitust, et teed midagi õigesti ja hästi.
Lisaks on väga tore üksteisel külas käia. Esiteks astud niimoodi korraks töörutiinist välja ja lisaks näed teise ala inimesi ja nende töökeskkonda. Eriti tore oli võõrustada oma gruppi Saaremaal! Need sidemed on väga väärtuslikud. Eks aeg näitab, kui tihti me edaspidi kokku saame, aga teame, et meil on tagataskus olemas „Kultuuriliidri“ grupp, kust nõu küsida.